❦

Hästi mõnus on olla naine. Näen eredalt unes, et olen rase ja võitlen selle eest, et saaksin oma kõhus kasvava beebi alles jätta. No tulihingeliselt kauplen pereliikmetega ja proovin tekitada võimalusi, et see laps sündida võiks ja head elu elada saaks.
Aga miks? Et siis üles ärgata ja oma kallist-kallist pisikest taga igatseda. Emainstinkt on kõva asi, tundub. Ma lihtsalt ei teadnud, et minul kui elu&vabadust nautival 20aastasel see olemas olla võiks. Ma niii igatsen teda. Nagu tõesti oleks ma kellestki ilma jäänud.
Vähemalt on õppetund olemas, et vaikus, mis tuleb, kui beebi nutu padjaga summutad, pole meeldiv. Vot siis ei saa sa magada. Okei, see on juba teine teema. Ma igatsen oma olematut last lihtsalt, andke andeks.

Päev on hea. Olen kodus koos Pantsi, Sancho ja issiga. Uus suletekk on ülisoe ja -pehme. Panen jalga emme toodud valged liibukad ja issilt saadud sooojad sokid.

Praen muna ja vorstiviile. Joon vett. Järjest 3 kruusi on normps, i guess. Janu ei kustu, aga aju meelest on piisav küll. Muidu on okei olla. Kurk ei valuta, varbaid tunnen, selgroog on nagu 60aastasel krapsakal mutil (sitt, aga ega ma aju sellepärast välja lase ja välja ronin ka, kui vaja)
i'm too young to feel this old
Magustoiduks on läbikülmunud marjavaht, mille emme eile tegi. Piim peale ja otsas ta ongi.

Sean eesmärgid järgmiseks kuuks.

Hetkel, kui ma ennast täiesti vabalt tunnen asjades, millega tegelen ja kellega mida teen, siis jagan rohkem ka. Praegu tuleb teada ainult, et ma olen rõõmus ja rahul. Kõik kulgeb väga kenasti.

Tundub, et kevad ei olegi enam kaugel.

Kui lahedaks siis veel läheb!

-mu vennale on kujunenud harjumus mu tuppa aeg-ajalt hiilida ja kahe Barbie ja bandiit-Keni asendeid muuta. Et mitte öelda "poose"