♠

Laupäev. 

Ma leidsin ässa. Mingi 13 aastat tagasi juba, siis ma lihtsalt ei teadnud. Nüüd tean. Nüüd hakkab tõeline fun peale.

Pühapäev. 

Ma arvan, et olen haige. Nii nagu ma enne pole olnud. Mõtlen, kas paluda Jumalat, et see üle läheks, sest kellelegi teisele ei julge nagu rääkida, millega hakkama sain. Ega ma ei julenud talle ka öelda. Kardan ja olen vihane. Putsi, kellelegi pole rääkida ka. Natuke nõme lugu. Ootan kannatlikult, et kõik läheks ise üle (olles teinud oma kahju?)

Teisipäev.

Umbes nii hea päev, kui olla saab. Aka inimesed mu ümber on üliokeid, lihtsalt see, et ma idioot olen ja omale sita nii meelsasti kaela tõmbasin, haarab kogu mu tähelepanu. Paariks tunniks, kui T juures olen, ununeb seegi, aga õhtu on jama ja täis ajusisest ebaproduktiivset monoloogi teemal oota-räägi-nüüd-mulle-uuesti-miks-seda-nüüd-vaja-oli. Saan sõnumi. Naeratan teel M-Li juurde. Inimesed hakkavad muga ise rääkima, a la sul on nii ilusad kõrvarõngad, mis kell on jne. Hea emotsioon võtab juhtimise üle ja ma ei pea ajuga üksi jääma.

 *

Olympuse aku jäi M-Li juurde. Võõrutusnähud on halastamatud. 

Magical odavviltu tarkusehammas hakkas ka jälle valutama. Teeks pilti, aga see on ikka nii kööbakas, et mul oleks ebamugav, kui maailm teaks, kui mutant ma olen. Ja... ma ei saakski ju pilti teha :(

Lähen, viskan sliipi. Homme tahan ju ka tubli ja hea olla.