Esmaspäev nagu esmaspäevad ikka...

Magan. Mul on seljas kõik riided, mis kooliks selga oleks vaja panna. Jah, that includes mantel, kindad, sall ja müts. Nii väga mulle meeldibki magada. Not a second to waste. Siiski olen nii närvis ja pabinas riielda saamise pärast, et ei suuda enam magada. Jah, ma olen 17. Õpikuid ja asju pole kokku pandud. Luuser. Triinu tuleb netti. Kuulen raadiost, et kell on 8. Aknast on sahka näha. PUTSI! Ma tahan ju puududa. Ajan ennast üles. Ma ei taha kooli minna! Vihkan seda. Pants ja issi kaevavad auto välja. Venna blokib. Närvitseb selle ümber, et ma tahan turvavööd kinni panna, aga ta istub sellel peal. Lahee. Armastan seda. Ma olen vihane. Ja närvis. Jääme peaaegu kohe kinni. Änxa. Nusserdame hullkaua. Pants teeb imejuhtimist ja tõmbab meid sellest jamast välja. Lasteaed. Mu turvavöö klamber jääb ukse vahele. Saan omada. Ma saan alati kõige eest omada. Ma olen kõigi bitch. Eriti elu. See on tegelikult ju sama... Tunnen kihku auto alla jääda ja/või ennast kiviga näkku peksta. Putsinahhuitüraküll! Ma ütlen seda ka kõva häälega, kui peaaegu kukun. Keegi onu jõllitab. Tahan teda peksta ja ta peale karjuda. Ma nii ei soovi kooli minna. Eesti keeled ka veel. Ma saan kursuse kahe, kui ma sinna lõpuks välja ilmun... liiga palju asju tegemata. Pask. Üks kirjand päästaks kõik. Vitttttttu! Ma pole varsti terve aasta ühtegi kirjandit teinud. Jep. Depressioon on illuminating. Enne seda ei tea sa pooli oma võimeid. Get depression today! Only one love & 6 deaths away!(Y) Õpetaja küsib, kas mul on kirjand tehtud. Nojah. Ilus päev. Klassis on vähe inimesi. See on kihvt. Nii vähe inimesi võikski olla. Poole tunni pealt, kui õpetaja vaheruumi kaob, tõmban nahhet. Olen Kermi ukse taga. Aelen seina vastas. Kuulan, kas keegi on sees. Vahin koridori aknast välja. Möödub 2o minutit. Olen liiga kott, et ust avadagi. Lähen klassi tagasi. Kõik on samamoodi. Viis minutit on tunni lõpuni. Teen masterplani jooniseid, mis on päriselt hea asi. Vahetund. Proovin uuesti Kermi juurde minna, aga annan juba poolel teel alla. Lähen klassi poole. 2 tundi järjest ju. Klassijuhataja-kirjandusejaeestikeeleõpetaja-õppesõiduõpetajaabikaasacombineinimene Särg püüab mu koridoris kinni. Fuck! Küsib, mis mul on. Nuss! Ma nii ei vaja seda. Kulminatsiooni on vaja, mitte sekkumist. Pakub mulle pikendust kirjandiga. Okeeei, kuulan. Tahab teada, milles asi on & kas mul on kodus kellegagi sellest rääkida. Soovitab psühholoogi juurde minna. Naeratan. Ta ütleb, et siin pole naerda midagi. Ütlen, kus olin eelmise tunni ajal. Pakub lahenduseks Kermile meil saata. Ta võiks mind üle lasta nagu CG (----deleted------) seda teeb. Räägib, et ta teab, et ma oskan kirjutada. Kräppppp - she's good! Saab mu nõrkushetkel nõustuma arenguvestluse ajaga. Wtf???? Mis mul viga on? Türanahhui! Ei või siis NORMAALNE olla? See nädal pannakse terve hunnik kursuse hindeid välja. Meenutab keemiat. Seal pean järele õppima. Putsi! Putsi! Ma ei soooooviiii! Kool on halb. Sitt on olla. Lähen klassi. Kössitan. Saame teada, et pärast neljandat tundi saavad kõik nahhet kerida. Dire päriselt rääkis kooliraadios. Kõik seisid koridoris paigal ja jõllitasid üksteisele otsa. Tore kordan-tallinnat-rünnatakse-tunne oli. Aga kes on see, kes jääb sleivima keemia õpetaja juurde? Saan kõigest aru. Probleemideta. Vau. Tuul teeb häält nagu tahab koolimaja ära retsida. JÕUDU TÖÖLE, KAMRAAD! Retsi see mõrd juba kord ära. Ma tahan minema. Kuigi keemia õpetaja mulle päris hea tundub. Käin emme ukse taga. Teda pole poes. Lähen närvi ja hakkan kodu poole astuma. Jagan välja, et täna tuli uus kaup ja ta on laos. Meenub veel, et pean kütma minema. Seda kõike ~poolel teel alles. Jess. Mul on nii hea elu. Mu saapad on nii puru, et mingid lumemoodustised tekivad nende külge. Sitt on käia. Tahan ära surra. Karjun asju nagu...

• TÜRANAHHUI!
• Miks ma juba ära ei või surra???!??!?
  
• Vittttu!
• Putsi!
• Kõnni lihtsalt!
• TÜRAMAIVÕIRAISK!
• Vihkan oma elu!
• Vihhhhkan sedaaaa!
  

...jne. You get the picture. Jõuan arusaamani, et see ilm on jee-igavesti-tore, kui sa oled miljonär, kelle issil-emmel on maasturid ja muu selline kräpp, maja/korter, millest on kõik tähtis max. 500 meetri kaugusel. Seal sa siis käid, lükkad autosid katastroofi ajal ja saad naeratusi ja nalja, tutvusi ja kogemusi etc. Not so fun, kui sa ei tunne oma nägu, varbaid ja sõrmi... ja sul on veel 3 kilti kõndida. Ees ootab ainult külm kodu ja mõttetud kassid. Veab! Tahan enda randmeid pussitada. Või kellegi surnuks peksta, sest just nii lootusetu-vihane ma olengi. Üks siis nendest, kes on nii vihane ja seda nii umbe asja peale, et ta lõhuks ükskõik mida. Tunnen, et kõik on ebaaus ja minu vastu... aga miskit pole süüdistada. Sellepärast leian, et tuleb ikkagi ära surra. Siis on asjaga ühel pool ja kõik rahul :)

Edit: Pants tuleb koju ja teeb kõik heaks. Täna jään ellu :)