Isadepäev & issi sünnipäev combine.

Eile öösel vaatasin Udoga Braindead'i. Polnud päris see, mida me otsisime - vale film. Siiski vaatasime. Kuna vaatasime netist, siis mõtlesime 2 minutit niisama passida....
...yeah...
järgmine hetk on kella 10 või 11 ajal järgmisel päeval. Davai. Kõik on samamoodi nagu eile jäi. Aga on issi sünnipäev. Ma ei oska inimestele õnne soovida. Õnneks ärkab ta nii vara, et üles laulda teda ei saa. Kujutan ette, et oleks mõnus ärgata klaverimängu peale või et keegi rokib su voodis või kui märg konn voodisse tuuakse, aga can't stand seda laulame-perega-üles-asja. Kuhu peab vaatama? Keda kallistada? Kas peaks püsti tõusma? Surnut mängima? Mis teha, kui paljas oled? Selles suhtes läheb täna hästi. Ma näen issit korraks, aga ta tõmbab enne nahhet, kui ma midagi öelda või teha jõuan. Tulen tagasi üles. Räägin Pantsiga. Udo magab veel. Näpin oma kinki. See on ilus kuldne kandik, mis käib seinale. Paabulinnuga. Talle meeldib jaht ja loomad etc. Looduseinimene noh. Peaks meeldima. Udo ärkab - vaatame Braindeadi lõpuni. Võtame ette Dr. Gigglesi. Ma olen pisikesena seda vist näinud. Väga meeldib. I love surgery, crazy people, randomness, revolvers, mirrors, golf clubs, circus, giggles etc... > So it's a great film. See it. Emme käsib mul pesud nööri pealt sisse tuua. Selle ajaga ilmub issi välja. Tulen üles kandiku järgi. Närv on sees :S Lähen juba telekatuppa, aga jään riiuli taha konutama: ei julge. See on uskumatu, kui väga saab kellegi arvamus korda minna, kui suur autoriteet keegi olla saab... Lähen peegli ette. Julgus ja enesekindlus tuleb hetkeks peale - praegu on õige hetk. Kiiresti issi juurde! Soovin palju õnne sünnipäevaks. Mõtlen, et peaks ilusat isadepäeva ka soovima, aga ei saa sõnu suust. Ta naeratab. Meeldib vist siis. Panen kõik pesud kuivama. Udo veab puid, seega saan netti. Teen blogi ja leian, et Orkut on nii igav. Keegi pioneer tahab Udoga rääkida. Sõdurpoisid... Nojah. Teame küll, mis saab. Ma naeran ja räägin taga juttu. Issand jumal küll. Õnneks tuleb Udo ja ma saan tavaliseks tagasi minna. Tulevad vanaema ja tädi. Issipoolsed. Tuba on sassis. Kräpp. Hirmus päev. Tädi läheb ära, teine vanaema tuleb asemele. Kisub närviliseks. Lähen sauna. Juuksed on head. Panen riidesse ja kugistan valuvaigisteid. Mõnikord tahan lihtsalt oma emaka naba kaudu välja kista ja kassidele sööta. Hakkab väga paha. Tahan ära surra. See on hea võimalus mind ära kasutada laua katmises. Oi lõbus. Issit ei kotigi, et tal mingid koogid ja praad etc tehakse. Kõik rabelevad ja on peast haiged selle ümber. Udolt küsitakse autokooli ja sõjaväe kohta. Aina paremaks läheb. Söön veel valuvaigisteid. Valu ma kannataks, aga need teevad nii hästi loiuks, et ma söön neid koguaeg. Siis ei saa närvitsemist jälgida. Nad on rõveda maitsega - tuleb veega võtta, muidu ajavad öökima. Pärast sauna võtsin ju veeta. Sellest nii kräpp oligi. Söön forelli. Ma ei mõista antidepressantide pointi. Vanaema ja Udo ja Pantsiga autosse. Viime tädile ta koti ära, mille siia unustas, Udo retsib pumba ära, võtame raamatud, ma retsin teise pumba ära, paneme Udo ja vanaema maha. Sõidame koju. Kumm on nimelt katki ja me peaks seda täis pumpama, kui seisma jääme. FANCY! Praegu on siis kumm megatühi ja arutame, kas jõuame üldse koju. Teel koju lausub Pants änXasid asju nagu 'hmm, vingerdab' ja 'kahju poleks, kui ma ära suren'... Olgu nii. Vahepeal mõtlen, et selle kiiruse peal kummi täielik lõhkemine viiks toreda uudiseni. Ma üldjuhul ei tunne avariilistes olukordades ennast imelikult, sest ma tean, et Pants tuleb kõigest välja, aga täna on küll creepy. Mõtlen asjade peale.

• Kahetseksin ühteainust random-tehtud otsust.

• Tunneksin puudust perest äkki... Ma ei tea. Minust oleks mõnel üsna pohhui, seega ei tea, kas nad on väärt minu tunnistamist, et igatseksin neid.
  

• Tahaksin, et kõik sõbrad-tuttavad-huvilised tuleksid lihtsalt mu koju ja võtaksid umbe mu asju endale, et need niisama passima ei jääks. Kõik riided, päevikud, raamatud, ehted... KÕIK. Järsku siis ma pole nii kasutu teile enam.