Diagnoositud :S

Kuidagi kooli... Issi viime enne tööle ja siis paneb Pants mu kooli ees maha. Arvan, et tuleb suvaline koolipäev. Seljas-seljas-seljas...
Töllan kooli peal ringi. Jõuan füüsika klassi ukse taha. Seal hakkab tund. M-L oli mind otsinud. Jälle. Vabandust, aga ma ei oska olla co-dependent. Ma olen hakanud imehästi oskama olla üksinda ja iseseisvalt asju ajama. Aga nüüd tahetakse must jälle teha midagi, mis peab alati, igas tunnis, igal reisil, igal peol, igas olukorras kellegagi koos olema. Mind kutsutakse peldiku kaasa! Nagu inimene ei võiks ise oma asju teha. Üksinda. Nõme maailm. Ma leian, et on tore, kui keegi nii väga meeldib, et sa tahad taga koos olla, aga mingi vajadus ainult-mitte-üksi-olla on haige ja vale. Kuigi megapraktiseeritud ja populaarne maailmas. Füüsika siis. Õpetaja õnneks laseb mu veel järgi vastama. Muidu oleks kursus 2. Veab. Ma olen tunniplaani ära kaotanud. Usun, et hakkab näiteks kirjandus või eesti keel. Kotib. Inglise keel on kuskil, 2 bioloogiat. Saan omada, et hilinen. Nii suva. Uni on. Muud midagi. Nälg ka, aga see peabki vist olema. Teda ma usun. Und mitte. Kerm tuleb koridoris vastu. Lepin kokku aja, et üle vaadata mu kutsesobivustesti tulemused. Järgmine vahetund. Davai. Hakkab mata. Kell heliseb. Tuian ringi, näpin inimesi ja nende asju. Ehted tõmbavad täna. Meenub Kerm. Torman sinna. Uks on lukus. Ahah. Kisun ust veel. Kerm avab ukse ja palub, et ma ootaks pisut. Olgu. Keegi roomab sealt välja ja on minu kord. Olen viisakas ja hea, räägin arukat juttu, et olen tahtnud saada kirurgiks, näitlejaks etc. Üsna umbe pistab küsimuse
"Kuidas hinnetega on?" (Umbes konkurentsi pärast. Koolides.)
"Halvad."
"Mis on Sinu jaoks halb hinne?"
"2 ongi"
"Kas Sul on kahtesi?!"

jääda-jääda-jääda
Liigub mega-sneaky'lt psühholoogivõimetega sinna. Fuck!!!
Hakkan nutma. Tahab, et ma pärast vaheaega tema juures käima hakkaks.
AWESOME!
Ma olen nõus.

Ta räägib mulle, et kui ma psühhiaatri poole otsustan pöörduda, siis mulle kirjutatakse rohud. Need pole aga alati kõige paremad. Toob umbrohu&peenra-näite, mis teeb selgeks, et tulevikus pärast nii-öelda paranemist ilma rohtudeta ma ikka ei funkaks. Psühhiaater ütleks veel, et mul on depressioon. Kerm nimetaks seda 'leinast tulenevaks väga suureks stress'iks. Töötab siis nii, et kogu mu aju näeb vaeva selle nimel, et ma kägaras maas ei nutaks, aga see koormab mind nii väga, et mul on une-ja söömishäired. Keskenduda ei suuda. Õppida ka mitte. Ja kui ma nüüd veel pingutan kooli ja muu mõttetuse pärast, siis on midagi huvitavat tulemas. Vaimuhaiglasse vist (Y). Ma ei tea. Ta ei ütle otse. Ma ei lähe frenchi. Nagu viimased 4 nädalat? (Jälgige, kuidas ma homme kurdan, et M-L küsib koolis, kas ma frenchi ikka läksin. TÜRAMAIVÕIRAISK) Lähen kütma. Söön jogurtit. Hakkan nutma. Megabreakdown. Vean ennast Äti juurde. Lähen emmega nagu tülli. Või midagi sellist. Ta ei oska oma lastega midagi teha. Minu meelest. Antud hetkel. Emotsioonide ajendil - ärge kuulake. Kodus on külm, aga nii soe :) Tahan juba vaheaega. Ja vaheaja lõppu, kui Eleriniga poodi lähme ;) [Elerin! Lähme teatri ka!]

Ja, Paat, ära arva, et su unustan:
III korrusel on imelised jõulukaunistused. Minu jaoks küll liiga väljakutsuvad, aga eks see ole maitse asi.