GC: II õhtu.

Ärkan pool tundi enne üheksat(Pants äratab). GC hakkab minu jaoks 15:3o. Vara ärkan seetõttu, et on esmaabikursus. Voodis mõtlen, kuidas küll sellest kõrvale hiilida. Peale tuleb aga eluisu ja põnevusejanu. ...I know... =O :S Panen eilsed riided ja mõne oma miljonist kampsunist selga. Muu pole tähtis - käed ja telefon taskus hüppan autosse. Jõuame koolimaja ette. Kooli med-õe kabinetis ei põle tuli. Kui ma nüüd kuhugi mujale loivama pean, hakkan killima, sest ma sain magama alles ~3 ajal ja ärkamine oli liiiiga vara. Konsulteerin Paadiga. Selgub, et 9 minutit on lihtsalt pikk aeg ootamiseks. Keegi peale minu ei vaevu nii vara kohal olema. Davai. Inimesed saabuvad, ootan Paati, mul saab kopp ette, rooman klassi. Möödub tund, 2, veel paar. Ma tahan surra ja peksta. Järjekord ei huvita. Laipadega saab igasugu huvitavaid asju teha. Tell 'em, Captain Hero! Õnneks saab läbi see kräpp, mis, pean tunnistama, isegi põnev oleks, kui ma näljamasenduses poleks. Kutsun Pantsi järgi. Paadi juurest toon koolikoti, mis reedel sinna jätsin. Noh, et otse GC-le minna. Tänaval ootan pisut, Pants viib mu koju. Kodus. Panen pesusid kuivama, vaatan Sancho legomehi. Ta tegi issi vibu ja nooltega. Armas. Issi ütleb, et me autosõite ühildaks. Natuke kräpp on olla. Möödub. Soendan lasanjet. Külmkapp on millegipärast seda täis. Tundub, et alati, kui ma ära olen, tehakse kodus midagi imelikku-lahedat. Udo on kodus. Ta ütleb mulle alati iga asja kohta, et ma talle süüa teeksin. Nii ka nüüd. Kuigi olen võrdlemisi Nälja-Marvin, annan talle oma lasanje. ...sest peale selle me suhelda ei jõuagi. Olen raskustes: ma ei tea, mida selga panna. Kõik tundub loll ja näitab välja, kui vaal ma olen. Hakkab pohhui, sest mu on täiega ilusad silmad ja muu kuskil leti taga vist ei loe. Palun Udol vaadata, millal läheb Kadrinast buss, millega jõuaks õigeks ajaks Green Christmasile. Meie nina all saab kell nii palju, kui on väljumisaeg (Y). Laupäeviti võiks rohkem busse käia. Otsustan, et hilinen. Plaanin valetada. Kuigi aju on selle vastu, sest tahan Greenile head ja mullle niiiiiiii meeldib ta. Näen välja minimalistlik, aga kena. Sõidame Kadrina. Võtame emme, Pants viib mu ikkagi Rakverre ära. Teelt korjame ühe vabatahtliku veel peale. Jään magama. Emme ehmatab mu üles. Ütleb mu nime. Spordihallis saab pisut passida ja süüa. Enne tööd. Olen garderoobis. Seal on kõiiiiiige ägedam maailmas. Seal näed kõiki inimesi, sa räägid kõigiga, teed üheainsa naeratusega neil tuju heaks. Lihtsalt imeline. Tänaseks olen juba proff. Tean täpselt, kus mis asub. Minu juurest käib läbi vääääga palju poisse-tüdrukuid, aga meelde jäävad Maarja; pervo-kutt ja ta salapervost näiteks vend. Toredad. Soomlane, kellest ma eriti aru ei saa, naeratan talle ja proovin tuua, mis ta võib-olla soovib. Selle peale ta naeratab, surub mulle pihku 1oo EEKu ja läheb lihtsalt minema; onu, kes tahab mulle politseid kutsuda, sest ta jope on oma nagi pealt nahhet tõmmanud; keegi sinise dressikaga kutt, kes tihti oma ka sinist seljakotti küsib; villaste juustega mees, kes mind kallistab ja sõbralikult katsuda püüab, annab mulle oma neoonrohelise patsikummi; suure peaga alati aeglane-purjus mees; keegi kutt, kes mind üle laua kallistab...kinda vägisi. Hakkab suva: võtke mind...; Kristjan (tüdruk, kelle nime ma ei tea. Ta on vist Kristlen, Kristel või midagi muud sellist. Esimesel päeval ta paljastas end minule. Otseses mõttes. Jõi/joob palju. Kallistab veel rohkem. Ta lugu on selline: ta käis aasta otsa ühe kutiga, see pettis teda viis korda ta parima sõbrannaga, siis jättis kutt Kristjani maha. Nüüd on tal kolmas tüdruk pärast Kristjani. Täna ütles ta Kristjanile tere ja aeles ta silme all selle uuega. Pani nutma); KÕIK ON NIII ERILISED____MA EI SUUDA KÕIKI DOKUMENTEERIDA. Sööme kartulit teisel korrusel. Toon kõrvatropid: ainuke viis päriselt sõnu kuulda. Mõnusam. Töötan pikalt garderoobis. Elu lõpuni tahan nii lahedat ja tšilli tööd teha. Üks endine kutt teeb mulle show'd, mille ma tal sitaks keeran, megaselt täkk-inimestega flirtides-naerdes, üsna kiiresti ta kaob ja peab tunnistama omale, mind see rott enam armukadedaks ei tee. Lacuna Coili ajal olen maneeživalves. Tahan urinaariumi. Aga ei saa. Kristjan on õhtuga end nii umbe joonud, et magab seal. Hmm. Üritan mingi kutiga teha sealt välja saada. Kulub ~1,5 tundi enne kui Meeskond ukse eest tõstab ja Kristjan välja aetakse, vajub kohe jälle mattidele ära. Õhtu jooksul kuulen, et ta ärkab jälle ja teda tahetakse välja visata. Ma ei tea, mis tast saab. Vahetan seltskonna kahe Tallinna tüübi vastu. Üks on 21, teine 23. Muusikud ja alkohoolikud. Lahkuvad, et Lacuna Coili näha, ka nemad tahavad mind Kärasse vedada, aga teen oma lapsesilmi ja ütlen, et ei saa. Ei saagi ju :D FAAILL! Tulevad võõrad. Mul on hea meel, sest kutt on ilus ja naine on lihtsalt good company. Nende giant-koer on veidi imelik, aga eks nii olegi parem :)
Lasen üle, kui mind välja vahetatakse. Kotib. Vaatan Lacunat, jama. Lähen garderoobi. Ülikiireks läheb, kui bänd lõpetab. Ma isegi ei näe, kelle silte võtan. Paari tuttavat märkan - need võtan jah enne, aga enamasti pohhuilt ja pärast vaatan dauneri näoga, et kelle jope on. Ma kiirustan, aga siiski tungib pähe mõte, et ma ei näe neid inimesi enam kunagi. Vist. Eile nägin maailma ilusamaid silmi kõige ilusamas näos. Ta oli tõsine ja jäi silma vaatama, kui ma ta beautyst stunnitud olin ja teda vahtima jäin. Lihtsalt perfect. Võtan jopesid ja mõtlen talle. Kui ma jopesid ära annan, naeratn ja ütlen: "Paluuuun!" Vaatan siis mina rutiinselt ühe korra üles ja näen NEID SILMI. Vau!!!! Ma naeratan nii, nagu ma teistele ei naerata. Ja tema tõsine ja rafineeritud nägu... NAERATAB MULLE VASTU. Nii nagu ta enne pole teinud. Notice, kuidas ma nagu väike laps olen. Igatahes... Väga hea hetk. Sellesse jääkski. Edasi on lihtsalt mõnus rushimine. Inimesed saavad otsa ja see muundub koristamiseks. Sealt edasi pesen kellegi bäkis presskanne. Jep. Teen transadele võileibu, panen kotti sepikuid, kutsun Pantsi. Võtan veel inimesi, keda küüditada. Pants tulebki. Võtame bensiini. Sõita on nii tšill. Kodu on imeline. Siin on nii hea. Ja muuhulgas... mulle ei meeldi, kui Orkutis lisavad mind inimesed, kes minuga niikuinii ei suhtle... ei enne ega pärast. Pole vaja.

Siinkohal mainin, et kell on 5:31. Ja pidin lühidalt tegema. Sest jälle tükib uni peale.