Siinkohal räägin loo: Mul on 2 sõpra-tuttavat. Nad kasutavad mind ära. Pissed off ja enesevihkamine peal lähen vett tooma. Jälle selline mida-iganes-soovite-olukord. Aga õues on pime ja seoses asjadega kardan ma vägavägavägavägavägavägaväga pimedust. Kõnnin ja ümisen. Mõtlen filmidele - kunagi ei kronutata enam neid, kes on juba üüber-omatud. Leian, et kõige nõmedam ja õelam ja halvem asi õues olengi mina, sest miski muu ei pea niikuinii sellise kräpi ilmaga õues passima. Ma ei karda enam pimedust.
Aga täna... Panengi riide. Teen kõike. Selg on pederast. Peaaegu miski ei valuta nii kõvasti. Tahan suitsetada. Kodus kuulen Pantsi ütlemas: "Ära mine netti..." Just sellise soovitava, mitte agressiivse hääletooniga. Jumal! Meenub selle mõttetus ja elan edasi. Söön. Ja veel. Kopp saab ette.
Mõtlen asjadele.
On plaan. Selle järgi saab keegi mult täna üsna pika kirja, kus ma teda maha teen ja räägin, mis ta valesti teeb. Elus. Tunnen ennast snoobina. Siiski ma teen seda, sest loodetavasti ta ego solvub selle peale nii, et ta kaotab mu vastu huvi ja elu on jälle korraks muretu ja kihvt. Äkki ta võtab oma eluga ette siis midagi.
No comments:
Post a Comment