Ma selgitan.

Mul on oskus kohe pärast pealkirja kirjutamist megasalaja entrit vajutada. Nii, et ma isegi ei märka. Loomulik anne.

Eelmine nv rääkisin Karli ja emme-issiga. Minust. Koolist. Ja sellest, mis saab, kui need kaks haigust kokku panna. Elan pooleldi kodus, pooleldi üksi. Miinused & plussid nagu kõigel... Aga äkki on see tõesti ainuke viis...

Üleeile sain neljanda 2. Nüüd on mul 4 kursust hinnatud kahega. Selge?
3ga lennatakse välja. Huvitav, mis saab esmaspäeval...
Nirvana on väga hea.
Naljakas on vaadata, kuidas nii palju inimesi, et ma ei oska kokkugi lugeda, on mulle viimase nädala jooksul öelnud, et ma olen liiga tark selleks, et saada kursuseid kahtesi.Nad on armsad. Isegi mingid Laksonid ja sellised. Uskumatu. Kihvt on näha, et mõnda ikkagi kotib ka, kas ma elan või suren. Klassijuhatajat pussitaks küll näkku. Ta helistas mu emale ja rääkis asju, mida ma pigem ei oleks rääkinud. Nüüd ma pean minema arenguvestlusele. 11.-l. Samal õhtul on Green Christmasi ettevalmistusvärk. Ehk: olen see aasta korraldaja. Jep. KÕIK GREEN CHRISTMASILE. Muusika meeldib või mitte... elamus on ikka. Kohe. Nüüd.

Ja teeviit :D :P
Bussijuhi-onu.M-liga bussis. "Kui võimalus ja rapist-aade kohtuvad"
Jään ööseks Anu juurde Tallinna. Sööme. Väga mõnus on. Tuleb Pontu. Kõik lähevad ära. Vaatan Amelie'd ja veel mingit filmi, mida näinud polnud. Vaatan porri. Mingite sarjade kordusi. Vajun ära. Ärkan Anu ja Jaano saabumise peale. Näen uniste silmadega oma sassis musti juukseid ja sama värvi rinnahoidjat. Ehk hommik on ilus. Kui ma ei vihka ennast parasjagu, siis olen oma suurim fänn :) Ja vihkamine jääb töönädala kaela. A&J kaovad sama kiiresti, kui tulid. Lähen urinaariumi. Teen pilte. Aavo valik :)Seal mõtlen endamisi, et ma küll üksinda elada ei suudaks nagu Anu. Jõudis kohale reaalsus ja hakkasin naerma. Panin riided selga. Vaatasin filme, sõin Anu toitu. Ei pesnud nõusi. Oleks tahtnud, aga pahurus ja pohhuism olid niivõrd paisunud, et jätsin tegemata. Kurat. Rongid on head. Kontrollimismaania lõi ainult pisut välja - ronisin peale ja maha. Siis sisse tagasi ja paanitsesin, aga Anu juures peale tulnud meelelaad päästab.

Btw: hullemalt närvi ajab, et ma stiilipuhas siin praegu pole. Aga kõik ongi segane, seeda pigistan antud juhul silma kinni.

Rongis helistab Karl. Räägime ausalt. Raske. Aga hea. Produktiivne. Õpetab.
Kutsun Triinu järgi...

There's no place like home.