Aasta tagasi oli esmaspäev. Olid üleminekueksamid. Ma tookord ei teinud. Sest luuserdasin ju uurimistööga. Aga kooli vudisin jalgrattaga, et vastata räpast kirjanduse tööd. Karl oli kodus. Ärkasin võrdlemisi vara, et teda kallistada enne minekut. Naeratasin, kallistasin teda. Issi astus ligi ja kallistas mid. See juhtub harva. Kallistasin ema. Pants tegi mulle pai. Saatsin Anule scrapi sisuga *pai*. Helistasin kooli juurest Paadile, et krohvi laenata. Ei saanud. Võisin äärmiselt psaiko talle tunduda. Tiiter kallistas mind. Tegin vastiku töö kolmele. Särg tundus hea. Klassijuhataja oli juba siis eluvõõras dauner: sain põhjuseta puudumise ja otseselt seetõttu pretendeerisin käskkirjale, mida ma kunagi siiski ei saanud. Mind huvitab siiani, kes pani lehte mulle kaastundeavalduse, mis pidavat minu klassi poolt olema. Kuigi nad vist ei teadnud sellest midagi. (If someone has some insight on the subject, please let me know...)

In a brighter tone.... Elu tundub hea: ärkan vara, seljas kenakenad riided, mida kõik kiidavad. Oh, how I love it.
Viin venna lasteaeda.
Inglise keeled. Peame essee kirjutama, mida järgnevad tunnid arutame. Ma ei jõua valmis ja kogu vaba aja päeva jooskul selle lõpetamisega. Paat, muide, alustab oma esseega. Hull pro, noh. Mul ei tulnud pähegi põimida teksti mingeid far-out raskeid sõnu. HeXXX konkreetselt noogutas ja jõllitas kiitvalt Paati, kui see luges. Muidugi PärisPaat oli vana homo ja arvan, et moodustame ühis omamisrinde ta suunas :)
Matemaatika imeb, ma oskan seda vähe. Raudver ähvardab suvetööga ka. Mõttetult. Mul pole (veel) ühtegi kahte juuuu.
Vene keel. Saarenit pole - vaba tund. Räägin Aiviga. Ma ei räägi taga peaaegu kunagi. Olgu. Hea. Emme ja Pants ja Laine tulevad Väike-Maarjast haualt tagasi. Saan kokku. Pants annab süüa. Räägime juttu. Ütleb valusad sõnad: "Issi käis öösel väljas." Nagu jääpurikas oleks südamesse libisenud. Tema on see inimene, kes saab kõigega hakkama, mida teeb.Tunnen, nagu meie pole piisavalt head. I'll do some more investigation. Miski pole ju kindel... Palun?
Ajalugu. Vaatame filmi. Siiski teen enamuse sellest ajast inka esseed, mis on megase kirjandi mõõtmeid võtmas :D
Füüsika. Räägime juttu, pole ammu juhtunud. Loeb mu inka juttu. Näitab näpuga kohale, kus räägin, et vanana ja üksi avastatakse pisarsilmil, et elu on raisatud, ja ütleb: "Mina tulevikus." Meenub seik snuffil ja alkoholil: vaatasin ta bloodshot silmadesse ja rääkisin tõtt. Ta oli liiga kinni, et aru saada... või veel hullem - ta on nõrk ja arg ning ei julgenud vastata. Järgneb mõte:
"You get what you give..."
Never mind. Nüüd ju leian, et see oli tegelikult hea. Selgitan hiljem ;P
Saan kursuse kolme. Töö, mille eest tahtsin saada nelja, saan 2+. WTF?! Hea töö. Geograafia kuulan ja vastan aaalati, kui õpetaja küsib. Selgub, et geo on kerge kui kuulata.
Kojuminek!
Lähen emme juurde. Pisike tüdruk hakkab muga rääkima. Olgu. Ta tundub tore. 4aastane Laura-Liis. Räägib, et mängis suvalt aias ja mingi putukas ronis talle kõrva. Nuttis ja karjus ja viidi Rakverre. Saadi õnneks välja ja plikaga on kõik korras. Küsin talt:
"Mis loomad Sulle meeldivad?"
"Mulle meeldib väike koer, teod... mmm... ja Sina meeldid ka mulle :)"
Yeah. Pool minutit veel ja ma naeran end puru. Kutsub külla. Temaga saab veel kildu.
Kojuminek!
Vaatame Green Wingi. Soovitan. Inspiratsioon rabab. Jess. Muidugi pole see valmis.Võtan telefoni, et sellesse laulda nii, et see lendab kellelegi teisele sünnipäeva puhul. Ei saa kätte. Võtan seda kui vihjet. Ma ei laula ju kuigi hästi XD
Juhtub asju nii, et mõnekonna minuti pärast seisan laua peal ja üürgan laulda. Möödub 2 minutit ja vedeleb tugitoolis ja mu huulte, suu ja häälepaelte abil väljub uskumatuid sõnu. On lõbus. Mul on väga hea meel.