Klassitrip Vargamäele

Eile koduteel:

XXX

Näen üüberkummalist und. Loivan alla, pesen hambad. Veider on. Why? Well, sest ma olen reeglina viimane, kes ärkab. Aga kedagi teist pole ümber sabimas. Lähen tuppa. Emme ja issi põõnavad. Ma ei pea neid ise kunagi äratama. Moodustan odava lause, et kell on 7:2omidagi ja veel mõttetusi. Topin asju kotti, et Vargamäel ka siis tegemist oleks, kui see jamaks osutub. Kaasa vene keele mapp, võtmed, tühi rahakott, pinal... All tormatakse ja jageletakse. Teen kaasa koledad võileivad. Neile ei jätku normaalselt juustu. Normaalne tähendab siinkohal, et 26% leiva ühe külje pindalast peab kaetud olema. It wasn't. Viime issi ära, venna lasteaeda, kerjan emalt raha, et osta juua ja päriselt midagi süüa. Pirn, juustusaiaksesd ja sidruni jäätee võidavad. Kooli ees räägin D ja Mga. Tore. Lisandub T, varsti E. D läheb urinaariumi, buss saabub. Istun kokku Mga. D peab istuma peab istuma b-klassi üsnagi peast haige esindajaga.Sõit on tore. Naerame. Mulle väga meeldib. Käime taludes ja värki. Ma arvan, et kui A. H. T poleks mu vanaisa lemmikkirjanik olnud, oleks mul üüberpohhui... Äkki selline patriootlik heameel meie kõige parema kirjamehe kodu nähes...? Klassijuhataja viskab üle. Näen konna. Jalutame veel kivi, kus lapsed mängida armastasid, juurde. Tagasi bussi. Käime rabas laudteedel ja metsaradadel. E ja T ja Kristjan Pulk on lahedad. Meil on lõbus. Jõuame kiriku juurde. Räägin M ja Dga jälle. Ilm on ilus. Bussis kolistab b-klassi üsnagi peast haige esindaja. See viib selleni, et kogu buss tahab, et ta nahhui selle lõpetaks ja saab lõuksi ka. Kuulan Mga muusikat ja küsin Ristamäe teeotsas maha. Tunnen häästi. Jalutan koju. Patseerin läbi viljapuuaia. Mu õunapuu on varsti õitsemas. Muide, ta õunad on ülihead. Teen pildi valmis. Kui maalilaki ka veel saan, teen täiesti valmis :)