Klassitrip Tartusse!

Meeltesegadus: mäletan, nagu kell 6 on äratus, et teha võileibu etc ekskursioonile kaasa; tegelikult on 7, ärkan 7:2osomething. Topin asju kokku, riideid selga. Jopet ei pea tähtsaks. Good luck to you :S
Autosse jõuan viimasena. Hea töö, Ellu! :(
Viin venna lasteaeda. Tal on lahedad püksid jalas, olen unine. Jalutan üle staadioni Konsumi poole, et Pantsiga kokku saada ja poodi minna. Kuulan Sympathy for the Devilit. Sellega algab vist iga hommik. Rooman nii nõmeda kiirusega, et satun üleeelmise klassijuhatajaga täpselt kokku. Teretan, sest omas mind hiljuti vältimise eest. Little does she know, et prillideta on näod mulle suur müsteerium. Kahjuks olen omandanud häiriva võime ta juba kaugelt ära tunda. Ütleb, et ma näen väga kurnatud ja vaevatud välja. Meenub miskit (selle esimesed sekundid juba), ajab naerma. Lisab, et tal on KAHJU mind kooli peal vaadata. Olen vait. Mul pole aimugi, millise mulje ma siis inimestele jätan. Üldiselt? Kõnnime. Küsib veel: "Kas midagi on valesti? Kas kõik on korras? Kas midagi on juhtunud?" etc. Tahan ära. Ütlen talle naeratusega, et kõik koolis on valesti. Teeb mõistvat nägu. Iiveldus. Ütleb, et ta on arvanud mujal midagi katki olevat. Eraelus? Vastan, et selle peale ma ei jõudnud mõelda, aga ka see on valesti. Naeratan ikka. See on valetav ja teesklev Anneli-irve. Tiiter naerab. Nagu ma oleksin nalja teinud. Ei pane pahaks, sest tee läheb pooleks - olen vaba. Pantsi juurde. Oleme poes. Ta on tore. Ostame mulle suure jäätee, 3 viineri-juustu pirukat ja 2 õuna. Kopitame autos. Stalker-mode rahuldatud, ajab ta mu autost välja. Ootame bussi. Istun üksinda. Hermit's life for me! On nõme, aga esimese 1o-15 minutiga hakkab meeldima. Mõtlen kõigele. Söön, õpin bioloogia üleminekueksamiks. Oleme kohal. Meeri on äge. Helistan Karlile. Lubab zooloogia muuseumi tulla. Teeme turistikolonni muuseumi poole. Külm.
I'm in the mood. Kõik sobib. Muuseum on ideaalne. Paat on tore, ootan Karli. Vaatan ukse poole. Ja jälle ja jälle ja jälle. Korra jälgin ka giidi juttu. Aga äkki kuulen Karli häält valvetädi laua juurest! Jess! Ta on seljaga mu poole, kirjutab mingit asja. Tädike sositab talle, et ~keegi neiu vaatab teda. Karl pöörab ringi, kallistame. Annab mulle oma fotoka kasutada. Jalutame, ta räägib erinevatest eksponaatidest, muljetameNeed on lahedad. Ma ei saa aru, kuidas ma pole siia varem sattunud. Räägime Anust, perest, koolist etc. Meeldib. Oleme ebatavaliselt rahumeelsed. Tal on kontrolltöö hakkamas. Peab lahkuma. Olen Paadiga. Meil on lõbus.Btw: see on Pantsi lemmikpilt/lindPaadi pistrikMa teeksin hea meelega kõigestpilti, aga tuleb minna ka geoloogiamuuseumi, mis mulle meeldib väga. Jällegi. Üritan Paadiga lehte täita, aga see jääb peaaegu täielikult tema õlule. Aitäh. Teen pilte.Ka peast haigeid. Anatoomikum on esialgu kena. Pisuke sissejuhatusloeng. Läheme näituse ossa. Meeldib. Silmaderiti. Ajud.Näen preparaati, mis haiget teeb. Jumalast ilus noor inimene. Surnud. Mis juhtus? Millal ta elas? Teen 2 pilti. Ta on nii ilus. Tahaks ta terveks teha. Ei kannata - lähen edasi... terve ruum täis väärarenguga või niisama surnud looteid. Hea, et ma nutma ei hakka. See on hirmus. Jee, vaatame kambaga paljaid väikseid abituid beebilaipu. Siit pilte ei tule. Vaatan veel ringi.Jalutame tagasi bussi, söön õuna. Jään magama. Pants helistab. Like a Rolling Stone üürgab hetkeks üle bussi. Heakene küll. Pean teavitama, kui Kadrina jõuame. Võtab siis minu ja venna peale, käime poes. Kojusõit. Kodus on ema teinud kartuliputru, which tastes great. Teen pildi valmis ja mõtlen juba järgmise peale. Kinda ambitsioonikas, aga ma arvan, et see paat on seda väärt ka ;P

Well, as you can see ma olen pretty excited, et ma Karli fotokat saan pruukida :)