The things you've seen cannot be unseen.

Mul on riided ja kekakott valmis ja ootamas. Kõik läheb ladusalt. Emme viib venna lasteaeda. Mina lähen kooli. Olen liiga vara kohal. Lõikan küüsi. Nulliga, raisk. Ehk küünelõikuriga täiesti maha. Kõik on murdunud. Räägin Paadiga telefonis. Räägib, et pärast bussist maha saamist mindi uuesti kisklema. Tore. Duširuumipoolses riietusosas? on koristaja ja garderoobihoidja. Teevad lokke esimesele. Kotib, ütlen mõlemale ilusti tere nagu alati. Muusikat ei pane ka nii üürgama kui muidu, et neid mitte segada. Kui valmis, kõnnivad nad must mööda ja see lokkidega hakkab mu peale karjuma, et ~kas pärast mind võib SITAuputus tulla ja kuidas ma, suur tüdruk, ei mõista, et LAPSED ASTUVAD OMALE MU KÜÜNED JALGA, kui ma nendega siin nõnda LAGASTAN. Olen liiga stunned, et sõnagi suust saada. Lahkuvad. Imetlusväärne, kuidas mind nii alusetult sõimatakse. Ja kui tihti. Keegi ei jätaks niikuinii mingi oma küünetükke rõvetsema põrandale. No hea. Keka tundi. Viskame palli, tõukame kuuli. Cooperi test. Pesen. Duširuumis seinaplaatide vahel on hallitus/seened. Pesen edasi. Kõik virisevad, et põrandad on liivased. Need koristushoorad võiksid oma tööd paremini teha. I've always admired careerwomen such as yourself. Koridoride peal vahivad kõik eided mind kurjalt. Saapaid. Inglise keel. Nõme tund. Tehakse mingi änxa loogika, et ainult vaestes peredes on palju lapsi. Tunne jääb, et kõik suured pered on täis idiootjäneseid. Tere, mul on 5 õde-venda, me saame hakkama ilusti and I love it. Nõme tund. Keemia. Saan kahe ja pettunud pilgu. Matemaatika. Saan kahe. Eesti keel. D nägi mu pilti, arutame. Ülesanne vihastab mind nõnda, et olen valmis nutma hakkama. Ma vihkan oma klassijuhatajat. Ta on idioot. Timo jagab ka lahedasti töid: ma seisan ta juures ja ta tõstab mu töö alla, et mingi teisele paadile pugeda. Saadan ta vittu ja lähen ära. Sitaks kotib, mis hinde ma saan. Siinkohal on vajalik mainida, et mu kõne oli täis põlastust ja solvamisi. Hea töö. Ma paneks viie. Pants ütleb, et ei tule veel järgi. Okei, ma pole ju tähtis. Sean sammud jälle kodu poole. 5 kilomeetrit. Olen närvihaige. Ikka valmis nutma. Viskan kekakoti maha. Karjun. Üks tädi vaatab. Korjan kokku. Nean elu, räägin endaga. Loen samme, et rahuneda. Karjun kogu jõust keset põldu. Ma pole seda teinud aastaid. Feels good. Emotsen kodu poole. Lohisen. Laine tahab telekava. Olen viisakas. Söön lehtitee äärest. Jõuan koju. Saan lõpuks süüa. Mulle on kiri. Vahetan riided ja juba pean tagasi Kadrina minema. Venna koosolek. Isa on tööl ja ema laualb. Lahe küll. Teen konspekte etc. Venna saab 1.b klassi. See on änxa. Ema saadab sõnumi, et ma kiriku läheksin pärast. Kuulan laule, näen Victorit. Saab läbi. Ootan õues ema. Äkki tõstab üks naine käed pea kõrgusele üles, teeb suu lahti, tõmbub pisut konksu, esile tuleb kummailne hääl ja ta kukub maha. Krambid. Tõmbleb. Esialgu proovin appi minna, aga optin idiootsuurte šokksilmadega vaatamise. Victor teeb oma suvalt ringi töllamise, jõllitamise ja mitte millegi mõistmise etteastet. Selle ajaga tunnen naise ära. Nuss. Mu ema jõuab ka juba välja. Naine maas on sinine, ta käed on konksus. Näeb hirmus välja. Suu on lahti ja silmad ülikõvasti kokku pressitud. See on õudne, kirjeldamatu. Teen megafranticu kõne Pantsile. Tuleb. Süüdistan mõtteis ema. Mina ei tahagi ju kirikus olla, aga tema kutsus. Tagasitee koju kordan ühtainust lauset. Nutan. Sama efekt oli 2007/08 aastavahetusel, kui minu idiootsus vanaisa haiglasse pani. Hoidsin ta rasket, poolpaljast ja verist keha (võimatu jõuga minu armetu keha poolt, muide) vereloiku vajumast. Viisin oma verega määrdunud käed voodisse, kordasin ka siis üht lauset, mis on õnneks peast kadunud. Yeah. Loodan, et see on kõik, mis täna juhtub. Homme on veel Maijooks ka, mis mind uue närvitsuslaine tõttu ei rõõmusta. Mingi 7 km&people. Jumal!