Pole kuigi hästi meelestatud.

Meil on tore. Vaatame YouTube'ist College Humori kanalit. Soovitan kõigile. Saan pool 5 hommikul magama. Lõuna paiku ajab ema üles. Tahan ta peale karjuda ja/või teda lüüa. Just a thought. Ta tahab, et ma panen ennast riidesse ja lähen Kadrina, teen orjamist ja tulen koju. Aitäh. Selg on valus. Soovin endale halba.

Siinkohal räägin loo: Mul on 2 sõpra-tuttavat. Nad kasutavad mind ära. Pissed off ja enesevihkamine peal lähen vett tooma. Jälle selline mida-iganes-soovite-olukord. Aga õues on pime ja seoses asjadega kardan ma vägavägavägavägavägavägaväga pimedust. Kõnnin ja ümisen. Mõtlen filmidele - kunagi ei kronutata enam neid, kes on juba üüber-omatud. Leian, et kõige nõmedam ja õelam ja halvem asi õues olengi mina, sest miski muu ei pea niikuinii sellise kräpi ilmaga õues passima. Ma ei karda enam pimedust.

Aga täna... Panengi riide. Teen kõike. Selg on pederast. Peaaegu miski ei valuta nii kõvasti. Tahan suitsetada. Kodus kuulen Pantsi ütlemas: "Ära mine netti..." Just sellise soovitava, mitte agressiivse hääletooniga. Jumal! Meenub selle mõttetus ja elan edasi. Söön. Ja veel. Kopp saab ette.

Mõtlen asjadele.

On plaan. Selle järgi saab keegi mult täna üsna pika kirja, kus ma teda maha teen ja räägin, mis ta valesti teeb. Elus. Tunnen ennast snoobina. Siiski ma teen seda, sest loodetavasti ta ego solvub selle peale nii, et ta kaotab mu vastu huvi ja elu on jälle korraks muretu ja kihvt. Äkki ta võtab oma eluga ette siis midagi.

Kell on 16midagi. Ärkan. Sest magama sain 6midagi hommikul. Õues on alati pime, kui ma ärkvel olen. Oh, positive thinking. Panen ilusti riide. Käime poes. On lahe. Leiame Karli. On veel lahedam. Kodus saab lasanjet, mis, let's face it, on äärmiselt hea. Söön üle. Loen Persepolise lõpuni. Eile alustasin, 35o lehekülge. Lõtva. (võta see raamat, saad kohe aru, milles asi :))
Asjad kogunevad pähe ja ajavad ülimalt närvi. Eesotsas kadunud akulaadijaga. No pictures today. Fuck. See areneb aruteluks 'Mu otstarbetu elu nõme ja pinnapealne olemasolu with a hint of miks nahhui inimesed minu asju endale võtavad: ideed, maja, sõnad etc'
Kuulan Nirvanat ja Jeff Buckleyt ja Rolling Stonesi ja Guns N' Roses'it.

New Year's resolutions.

• PEAN tegema KOHE SEDA, mida ISE soovin ja pähe ronib. Peast haigeid asju.
• Rohkem festivale jt kultuuriüritusi. Pidusid. Reisi! Have fun!
  

• IGA PÄEV tuleb teha midagi uut-ebatavalist.
  
• LIHTSALT ÕPI AUTOGA SÕITMA.
• Saa terveks. Ei viili psühholoogi juurest minema. Ole tervislik.
• Töökam. Loe rohkem, ole koolis tubli. KÄI KOHAL.
  
• Jätka kaht eelmise aasta tähtsat lubadust:

1. Ei lase kellelgi endale ennustada.
2. Proovi ennast mitte ära tappa ega vigastada. Meelega :)
   

• Moodusta süsteem. Korista.

• Tee pilte ja joonista. Hammastega tüübid.

• Muutu pisemaks.
• Tee inimestega koos asju.
  
• DO NOT forget blogspot :P
  

Countdown on nullis. I'm 18!

Proloog: vennad ei jäta kuigi palju ruumi olla arvutis. Nüüd olen vabandatud.

Esimese õnnesoovi saan Paadilt. Kell on 00:o4. Tüüp laulab nii siiralt, et mul on raske uskuda, et see on tema. Heiks. Emme. Vajun magama. Kell 12midagi laulab pere mu üles. Meeldib, et saan nii lohetseda. Suurepärane. Kõik on siin. Pants on kadunud ainult :S Tal on pahasti midagi. Ma kardan temaga rääkida. IN OTHER NEWS: Jaano on ka siin. Mõtlesin, et on nagu ebamugav, kui ma olen riides nii, nagu ma olen. Pigem ei kirjelda. Kallistan nii palju. Suurepärane. Laud on kaetud. Oh kui hea. Telefon teeb häält. Orkut on ka väärt riistapuu.
Mõnus on olla.
Arvan, et lisan veel pilte, kui ma peaks veel kinke saama:
Tädi Enelt imearmas konnatekk.Paadilt:
U2 - Elevation. Lihtsalt kuula seda. Jah, Sina.

Mina. (Olen GC-st alates ülimalt Vennaskonna lainel :P)
Kõhus peetakse teda haigeks, sest süda on liiga suur. Sünnib tütarlaps. 49cm. 3200 gr. Süda tundub okei. Viies laps 6lapselises peres. 11 aastat saab olla pesamuna. Äärmiselt hellitatud. Õrna hingega viisakas laps. Puberteet lööb pähe. Kaal 20kordistub. Paneb selga musta värvi riideid. Kuulab aastaid järjest ainult Queeni. Meeldivad filmid ja raamatud. Armastab pere ja Eestit. Konnasid. Tahab erineda. Aidata ja päästa. Nii julge ja nii arg.
Keegi ei tea, mis tast saab.

Viimane õnnesoov kell 23:58. Taavetilt. Tema on äge.

Hoidke pöialt.

Rumal tüdruk noh. Olen olnud.

Beib poeb tagasi mu ellu. Proovib pugeda.
Äkki ma nüüd ei lähe araks-nõrgaks aka segi ja hoian tast kinni?

... sest ta on minu silmis kinda ideaalne.
Nii paha ja nii hea.

Lähen läbirääkimistele.

edit: TÜRAMAIVÕIRAISK! Ma ei tea ju ise ka, mida ja keda ma tahan. ÕÕÕÕõõÕõõ. Idioot.

Drugs are good.

1-2 fuck off, drop out, never trust a fucking hippie
And for that matter don't trust anyone.
Quit school, don't work, livin' out the music de punk.
If I could do it so could anyone.

Drugs are good, they let you do things that you know you not should.
And when you do 'em people think that you're cool.
And when you do 'em people think that you're cool.

1-2 join a punk band, shave your head and get a tattoo.
You don't need talent just sing out of tune.
Self destruction, no moral to throw it on me.
For no particular reason beat up everyone.

Drugs are neat, and you can buy 'em relatively cheap.
And when you do 'em people think that you're cool.
And when you do 'em people think that you're cool.

Räägitakse, et on jõulud.

Ma ei tunne midagi. Kõik on kodus ja saavad superhästi läbi... äkki see ongi jõulud. Olen olnud viimased 4 päeva natuke sleiv. Mitte kodus väga. Ja inimesed räägivad, et ma ei saa netita olla. Okei. Tähendab... ma ei olnud väga sleiv. Ma olin ülimalt vajalik ja samas täiesti üleliigne. Let's say, et mu omand oli vajalik, ma ise pohhui. Jep, nii oligi. Kuulake jõululaule. Slade'i Merry X-Mas Everybody näiteks. Väga hea. Queeni Thank God It's Christmas. 12 Days of Christmas. Ja Santa Baby. Etc.

Eile öösel oli midagi lahedat. Räägin siis: Mul on suremas olla. Emme pakub, et kraadib mind ja mõõdab vererõhku. Kraad oli okei. Vererõhk peaks olema 120/90. Ellukesel oli 80/50. Ja ma naersin, sest ma kardan kõdi nagu segane(...see peaks nagu tõstma vererõhku..). Siinkohal mainin, et hakkan ka veenivere võtmisel naerma, sest mul on lihtsalt nii kõdi. Issi tuleb teisest toast meie juurde. Ütleb megakavalalt: "Tahad näha, ma löön üle?" Emme mõõdab... Issil on 80/40. Ta on nii äge. Meie pere lastel on üldse madalad. Issilt siis. Tore, et kõik nii hästi läbi saavad.

Käisime Äti haual. Ma igatsen teda hullupööra.Nüüd perega mängima.

Aaa, ja selline asi ka...
Ilusaid jõule.

Paat.

Õpetab.
Ja hoiab elus.
Aitäh.

VIIES RATAS (Parrik)

Olid isa, ema, ...,
läks elu edasi me maal.
Siis tulin mina, kibe tõde,
nägin ilmavalgust talve aal.

Kui olin väga väike plika,
vend mängis õega, neil oli hea,
ja mulle öeldi, sa oled tita,
sai käidud ikka oma teed.

Kuid ühel päeval läksin ära,
nii pikavõitu tundus tee,
sest meelest unus koduvärav
ja leidmata mul jäigi see.

...
...
...
...

Refr. Ma viies ratas vankri all,
käest ära võeti ....
Ma õega hästi läbi sain,
....

Ma viies ratas vankri all,
nii vaikne nagu lamba tall.
Sest sõpru mul ei olnud veel,
....

M-Li kink minule.

I'm scum. Keegi ei suuda häid asju sitaks keerata nagu mina.

Seega on mul äärmiselt paha vastu võtta midagi, mis on nii hoolega tehtud. Ma pole sellist asja väärt. Aga tagasi ka ei annaks. Sest see on lihtsalt super.

Now we are free.

Oh kui hea on jääda magama riietesse, mis järgmine päev kooli tahad selga panna. Vähem vaeva. Autos annab issi raha, et ostaksin Ibumax 400-t. Sujuvalt andis ta pisut rohkem raha. Tore. Kuigi ma ei oska rahaga midagi teha. Närvi ajab, kui raha on ja sa ei oska sellega midagi teha. Kõlab võimatu. Ma olen armsalt riides. Soeng on ka tore. Passin klassijuhataja ukse taga maas. Tuleb M-L ja Andres. Siinkohal mainin, et viimane ei käi meie koolis. Lahe. Julge poiss. Samas on ta nii kapp, et keegi ei proovikski talle ajudele käia. Saan M-Lilt nii ilusa ja hoolega tehtud kingi. Mul on kohe halb olla enda pärast. Ma olen halb. Jagame kooli kinke. Saan üsna mõttetu taldriku. Konnakommid on head. Ei pahanda. Ma armastan konnasid nii väga. Teeme veel klassipilte. Ehk Andres värvatakse ja ta teeb meist pilti. LIINA L. ON ERILINE. Kõige halvemas mõttes. Ta hüüdnimi on VÄIKE. Ja talle meeldib see. Sellised inimesed üllatavad mind. Uskumatud. Temaga meenub üks tore asi, mida kord Tapa rongijaamas kohtasin. Läheb teemasse küll :)
Aktusele minek. (Väike proloog, et millestki aru oleks saada: Andrile meeldib Scarface. Mul on igasugu asju kodus. Leian hästi suure plakati, kus Tony Montana on ameerika rahatähe keskel. I TRUST ME. Räägime msn-is ja ma pakun seda talle, sest tean, et siin see ellu ei jääks. Jõuame selleni, et ta saab jõulukingi mult.) Teel aktusele peab ootama, et mingi kitsiku peal kari pisikesi mööda läheks. Andri ujub mu kõrvale, räägime juttu. Annan talle plakati. Ta kallistab mind. Kui ta ei oleks 193 pikk ja must kergem, siis oleks see vast mugavam. Nagu midagi poleks käte vahel. Kallistada on siiski hea. Alati võib. Tahan, et kõik rohkem kallistaksid. Aulas esitatakse erinevaid pille-värke. Magan. Eile hommikul jäin ka kuhugi diivanile koolis magama (Y) Kui plaksutatakse, ärkan üles. Nii väsinud. Magasin öösel umbes 3 tundi ka. Klassi tagasi. Asjade järgi. M-L ja Andres saavad klassijuhatajalt omada, et nad AMELEVAD teiste nähes ja segavad aktust. Hea, et ma naerdes ära ei lämbu. Napilt küll. Nemad juba teiste ees ei amele. Meeldib selle õpetaja fantaasia. Jõuame järeldusele, et kõik arvavad, et Andres pole 18, vaid 27. Seda oleks lihtne teha. Ma käin apteegis. Poes ühinen jälle Andrese ja M-Liga. Lähme jalgsi Äti juurde. Puhkame ja kirume. Äti juures teeme tuled alla. Teised lähevad magama, ma koju. Vajun ära. Pärast kuskil 7tunnist koomat ärkan. Söön ja hängin issiga. Mul on maailma parim isa. M-L helistab. Panen riide ja lähen sinna. Ennustan, et nv tuleb tore.

Vajan abi otsustamisel-mõtlemisel. Sellised 2 asja:

• Kas ma lähen kevadvaheajal Slovakkiasse? Asjad makstaks mu eest kinni ja väga muretsema ei peaks. Vist. Aga ma ei tea, kas minna. Eelmine kord seal oli üsna haige + ma pole mingi lumelauainimene. Oskan ainult seljavalu saada.
  
• Kas ma lähen vaatama Soulfly'd, James Blunti või millist teist BEMi tehtavat muusikaasja? Tuleb välja, et saan GC eest tasuta pileti ühele muusikaüritusele. Olgu. Aitäh.

I hate to look into those eyes and see an ounce of pain.

Laisk. Ei soovi tõusta. Õõ. Esimene tund on vaba. Selle arvelt tahan luuserdada. Viimasel hetkel hüppan püsti ja tinistan omale riided selga. Elu sees pole sukapüksid nii kiiresti jalga roninud. Lasteaia juures peaaegu lükatakse mind autost välja. Huvitav, kui kõik juba hommikul närvilised ja pahurad on. Ma nende hulgas... Selgitan. Eile tegi blogspot mulle midagi... Kolan mina siis ringi ja leian ühe lingi. Seal on pildid, kuidas üks emoplika on ennast retsinud ikka kõvasti. Saadan Pantsile selle lingi edasi. Lehele ise uurima ei jäänud. Pants muidugi jäi. Tuli välja, et see on selline foorum, kus inimesed panevad üles jubedaid pilte. Enamasti surnud inimestest. Hirmsaid. Talun sellist värki muidu hästi, aga surnuks pussitatud Sancho-vanune poiss ja ema poolt haamriga mahakillitud 1- ja 3aastane? Not so much. Koertesse ja autodesse ei suhtu ka enam vist kunagi samamoodi. Jõuan kooli. Sealt pöördun Paadi poole. Eile meisterdasin talle kingi. Sünnipäevaks ja jõuluks. Ma ei ole tavaline. Paat on rõõmus. Ta ütleb, et ma tunnen teda sama hästi kui ta oma ema. No lõbus. Homme peaksin Paadilt jõulukingi ka vastu saama. Või on see sünnipäeva oma või kombo. Ma ei tea. KINGI siis. Ajalugu. Vaatame gladiaatorit. Hea film. Õpetajal oli midagi viga, aga tänaseks on see palju paremaks läinud. Ehk silmamuna pole enam punane ja laigud on näost kadumas. VÄGA hea õpetaja, seega loodan, et kõik saab korda. Vene keel. Saaren ei jäta tundi ära. Mõnus on isegi. Jaaaaa kõik tunnid jäävad ära. Luuserdan raamatukogus. Sõidan bussiga kodu poole. Lähen Äti juurde. Et homseks soe oleks. Homme saab põnev olema. Teen igasugu värki. Pants helistab. Sanchol on täna lasteaias jõulukontsert. Lähme. Pants ja emme. Pugejad. Vennal läheb kõik ilusti: luuletus peas, tantsud selged ja laulud ka. Tubli poiss.Poisid, lähme koju ära. Peas on plaanid ja igasugu mõtted. Pakin emme jõulukingi ja võtan käsile ühe projekti, mille õnnestumises sügavalt kahtlen. Kui õnnestub, teen slideshow. Siis on lahe :D

Diagnoositud :S

Kuidagi kooli... Issi viime enne tööle ja siis paneb Pants mu kooli ees maha. Arvan, et tuleb suvaline koolipäev. Seljas-seljas-seljas...
Töllan kooli peal ringi. Jõuan füüsika klassi ukse taha. Seal hakkab tund. M-L oli mind otsinud. Jälle. Vabandust, aga ma ei oska olla co-dependent. Ma olen hakanud imehästi oskama olla üksinda ja iseseisvalt asju ajama. Aga nüüd tahetakse must jälle teha midagi, mis peab alati, igas tunnis, igal reisil, igal peol, igas olukorras kellegagi koos olema. Mind kutsutakse peldiku kaasa! Nagu inimene ei võiks ise oma asju teha. Üksinda. Nõme maailm. Ma leian, et on tore, kui keegi nii väga meeldib, et sa tahad taga koos olla, aga mingi vajadus ainult-mitte-üksi-olla on haige ja vale. Kuigi megapraktiseeritud ja populaarne maailmas. Füüsika siis. Õpetaja õnneks laseb mu veel järgi vastama. Muidu oleks kursus 2. Veab. Ma olen tunniplaani ära kaotanud. Usun, et hakkab näiteks kirjandus või eesti keel. Kotib. Inglise keel on kuskil, 2 bioloogiat. Saan omada, et hilinen. Nii suva. Uni on. Muud midagi. Nälg ka, aga see peabki vist olema. Teda ma usun. Und mitte. Kerm tuleb koridoris vastu. Lepin kokku aja, et üle vaadata mu kutsesobivustesti tulemused. Järgmine vahetund. Davai. Hakkab mata. Kell heliseb. Tuian ringi, näpin inimesi ja nende asju. Ehted tõmbavad täna. Meenub Kerm. Torman sinna. Uks on lukus. Ahah. Kisun ust veel. Kerm avab ukse ja palub, et ma ootaks pisut. Olgu. Keegi roomab sealt välja ja on minu kord. Olen viisakas ja hea, räägin arukat juttu, et olen tahtnud saada kirurgiks, näitlejaks etc. Üsna umbe pistab küsimuse
"Kuidas hinnetega on?" (Umbes konkurentsi pärast. Koolides.)
"Halvad."
"Mis on Sinu jaoks halb hinne?"
"2 ongi"
"Kas Sul on kahtesi?!"

jääda-jääda-jääda
Liigub mega-sneaky'lt psühholoogivõimetega sinna. Fuck!!!
Hakkan nutma. Tahab, et ma pärast vaheaega tema juures käima hakkaks.
AWESOME!
Ma olen nõus.

Ta räägib mulle, et kui ma psühhiaatri poole otsustan pöörduda, siis mulle kirjutatakse rohud. Need pole aga alati kõige paremad. Toob umbrohu&peenra-näite, mis teeb selgeks, et tulevikus pärast nii-öelda paranemist ilma rohtudeta ma ikka ei funkaks. Psühhiaater ütleks veel, et mul on depressioon. Kerm nimetaks seda 'leinast tulenevaks väga suureks stress'iks. Töötab siis nii, et kogu mu aju näeb vaeva selle nimel, et ma kägaras maas ei nutaks, aga see koormab mind nii väga, et mul on une-ja söömishäired. Keskenduda ei suuda. Õppida ka mitte. Ja kui ma nüüd veel pingutan kooli ja muu mõttetuse pärast, siis on midagi huvitavat tulemas. Vaimuhaiglasse vist (Y). Ma ei tea. Ta ei ütle otse. Ma ei lähe frenchi. Nagu viimased 4 nädalat? (Jälgige, kuidas ma homme kurdan, et M-L küsib koolis, kas ma frenchi ikka läksin. TÜRAMAIVÕIRAISK) Lähen kütma. Söön jogurtit. Hakkan nutma. Megabreakdown. Vean ennast Äti juurde. Lähen emmega nagu tülli. Või midagi sellist. Ta ei oska oma lastega midagi teha. Minu meelest. Antud hetkel. Emotsioonide ajendil - ärge kuulake. Kodus on külm, aga nii soe :) Tahan juba vaheaega. Ja vaheaja lõppu, kui Eleriniga poodi lähme ;) [Elerin! Lähme teatri ka!]

Ja, Paat, ära arva, et su unustan:
III korrusel on imelised jõulukaunistused. Minu jaoks küll liiga väljakutsuvad, aga eks see ole maitse asi.

Peast haige.

Hasart on sees. Toota tahan. Enne kui jälle ära vajun. Tahan esineda. Näen vaeva, et ma ei valetaks. See on õnnestunud ka - ma pole blogis enda teada kunagi valetanud ja olen seda hoolikalt valvanud :)

...aga ma olen nii väsinud. Mahakandmisele.

Mul on viga midagi.

Üldjuhul mulle ei meeldi pärisprobleemide üle kurta ja neid tunnistada, aga see on juba naeruväärne....

Öösel vastu pühapäeva magasin viiest viieni. Nüüd magasin kuuest õhtul seitsmeni hommikul. Magan väga palju. Ja ma olen ikka nõus magama. Alati väsinud.
Õudukaid näen ikka, aga nii uni on, et päris suva, kas näen neid või mitte :D (Y)

Muidu oleks suva, sest varem suurt midagi teha pole olnud, aga nüüd ju on :S
Sain jälle kirjandi ühe, sest pidin selle eilse päeva jooksul ära saatma õpetaja meilile. Magasin täie rahuga sellel ajal. Äge.

Have fun. Pean kooli jõudma.

Pühapäev, noh.

Äratus on kell 1o. Panen selle kinni. Magan. Kell 12:28 helistab tädi Kulla. Mul on hääl kähe. Okei. Küsib, kas ma oleks huvitatud Rauli sünnipäevakingi osana Slovakkia minema. Ütlen, et olen liiga bednast. Vastab, et maksab reisikulud kinni ja annaks taskuraha ka pisut. Luban selle üle mõelda. Palub emmet ja teisi tervitada. Magan. Näen unes halbu asju. Aga üks osa on üsna peast haige: olen lõpuks kuskil ruumis, kus keegi usumees laulma hakkab. Räägib enne, et tahab noortele peale minna ja seepärast muutis pisut üht Blink 182 laulu. Esimene rida oli nagu usuga seotud ja siis edasi oli 'I wanna fuck a dog in the ass.' Telefon heliseb. Ärkan megakiiresti. Vaatan, et Udo on üles tõusnud ja arvutis. Ja ta kuulab seda laulu. Liiga äge. Võtan telefoni vastu. Mõmisen Elerinile telefoni midagi. Ta ei saa aru, mida ma räägin(see on ainuke asi, mida meie vestlusest mäletan) ja paneb vist ära. Magan. Näitan elumärke, sest emme üritab mind üles ajada ja kirjandit kirjutama sundida. Nõme. Nii ma küll ei taha. Söök peaks ka valmis olema. Meil on külalisi. Ma magan + voodis & selle ümbruses on mu riided ja kooliasjad. Kõike on. Üritan saada Sanchot mulle süüa tooma. Lihased on valusad. Mõnuuuus. Aetakse naerma ja tasapisi ärkan. Töllan alukates pohhuilt ringi. Jep. Kell 5 midagi olen all ja tõstan omale süüa. Keedetud kartulid ja hapukapsas. Köömneküpsiseid tahan. Söön üleval. Mairo ja Siret on lahedad. Väga toredad. Nalja teevad ja sobivad imehästi. Lähevad ära. Pants hakkab riide panema. Tahan ka kaasa minna, ajan midagi selga. Sõidame Kadrina, et Eleriniga kinke vahetada. Saan maailma ägedamad asjad. Ei vahetaks millegi vastu. Jess. Pants pabistab, et tema kink ei meeldi Elerinile. Meeldib. Tapale. Udo vahetab riided. Viime sõjaväkke ära. Poodi. Vähemalt nii me plaanime... aga osaleme projekstis 'tunne kodumaad!' ja eksime väikestviisi ära. Õnneks näeme varsti tuttavaid asju ja jõuame poodi. Mul on raha kodus. Kurat. Teen pilti PUNASEST jõulukuulist. Olgu. Lahkume piima ja kohvikoorega. Peaks hakkama kohvi jooma. Ta meeldib mulle, aga ma ei viitsi seda teha ja pole nagu vajadust ka. Nagu suitsetamine. Kodus. Varsti sauna ja siis saangi juba kooliga ennast psühhoosi ajada. Jälle.

GC: II õhtu.

Ärkan pool tundi enne üheksat(Pants äratab). GC hakkab minu jaoks 15:3o. Vara ärkan seetõttu, et on esmaabikursus. Voodis mõtlen, kuidas küll sellest kõrvale hiilida. Peale tuleb aga eluisu ja põnevusejanu. ...I know... =O :S Panen eilsed riided ja mõne oma miljonist kampsunist selga. Muu pole tähtis - käed ja telefon taskus hüppan autosse. Jõuame koolimaja ette. Kooli med-õe kabinetis ei põle tuli. Kui ma nüüd kuhugi mujale loivama pean, hakkan killima, sest ma sain magama alles ~3 ajal ja ärkamine oli liiiiga vara. Konsulteerin Paadiga. Selgub, et 9 minutit on lihtsalt pikk aeg ootamiseks. Keegi peale minu ei vaevu nii vara kohal olema. Davai. Inimesed saabuvad, ootan Paati, mul saab kopp ette, rooman klassi. Möödub tund, 2, veel paar. Ma tahan surra ja peksta. Järjekord ei huvita. Laipadega saab igasugu huvitavaid asju teha. Tell 'em, Captain Hero! Õnneks saab läbi see kräpp, mis, pean tunnistama, isegi põnev oleks, kui ma näljamasenduses poleks. Kutsun Pantsi järgi. Paadi juurest toon koolikoti, mis reedel sinna jätsin. Noh, et otse GC-le minna. Tänaval ootan pisut, Pants viib mu koju. Kodus. Panen pesusid kuivama, vaatan Sancho legomehi. Ta tegi issi vibu ja nooltega. Armas. Issi ütleb, et me autosõite ühildaks. Natuke kräpp on olla. Möödub. Soendan lasanjet. Külmkapp on millegipärast seda täis. Tundub, et alati, kui ma ära olen, tehakse kodus midagi imelikku-lahedat. Udo on kodus. Ta ütleb mulle alati iga asja kohta, et ma talle süüa teeksin. Nii ka nüüd. Kuigi olen võrdlemisi Nälja-Marvin, annan talle oma lasanje. ...sest peale selle me suhelda ei jõuagi. Olen raskustes: ma ei tea, mida selga panna. Kõik tundub loll ja näitab välja, kui vaal ma olen. Hakkab pohhui, sest mu on täiega ilusad silmad ja muu kuskil leti taga vist ei loe. Palun Udol vaadata, millal läheb Kadrinast buss, millega jõuaks õigeks ajaks Green Christmasile. Meie nina all saab kell nii palju, kui on väljumisaeg (Y). Laupäeviti võiks rohkem busse käia. Otsustan, et hilinen. Plaanin valetada. Kuigi aju on selle vastu, sest tahan Greenile head ja mullle niiiiiiii meeldib ta. Näen välja minimalistlik, aga kena. Sõidame Kadrina. Võtame emme, Pants viib mu ikkagi Rakverre ära. Teelt korjame ühe vabatahtliku veel peale. Jään magama. Emme ehmatab mu üles. Ütleb mu nime. Spordihallis saab pisut passida ja süüa. Enne tööd. Olen garderoobis. Seal on kõiiiiiige ägedam maailmas. Seal näed kõiki inimesi, sa räägid kõigiga, teed üheainsa naeratusega neil tuju heaks. Lihtsalt imeline. Tänaseks olen juba proff. Tean täpselt, kus mis asub. Minu juurest käib läbi vääääga palju poisse-tüdrukuid, aga meelde jäävad Maarja; pervo-kutt ja ta salapervost näiteks vend. Toredad. Soomlane, kellest ma eriti aru ei saa, naeratan talle ja proovin tuua, mis ta võib-olla soovib. Selle peale ta naeratab, surub mulle pihku 1oo EEKu ja läheb lihtsalt minema; onu, kes tahab mulle politseid kutsuda, sest ta jope on oma nagi pealt nahhet tõmmanud; keegi sinise dressikaga kutt, kes tihti oma ka sinist seljakotti küsib; villaste juustega mees, kes mind kallistab ja sõbralikult katsuda püüab, annab mulle oma neoonrohelise patsikummi; suure peaga alati aeglane-purjus mees; keegi kutt, kes mind üle laua kallistab...kinda vägisi. Hakkab suva: võtke mind...; Kristjan (tüdruk, kelle nime ma ei tea. Ta on vist Kristlen, Kristel või midagi muud sellist. Esimesel päeval ta paljastas end minule. Otseses mõttes. Jõi/joob palju. Kallistab veel rohkem. Ta lugu on selline: ta käis aasta otsa ühe kutiga, see pettis teda viis korda ta parima sõbrannaga, siis jättis kutt Kristjani maha. Nüüd on tal kolmas tüdruk pärast Kristjani. Täna ütles ta Kristjanile tere ja aeles ta silme all selle uuega. Pani nutma); KÕIK ON NIII ERILISED____MA EI SUUDA KÕIKI DOKUMENTEERIDA. Sööme kartulit teisel korrusel. Toon kõrvatropid: ainuke viis päriselt sõnu kuulda. Mõnusam. Töötan pikalt garderoobis. Elu lõpuni tahan nii lahedat ja tšilli tööd teha. Üks endine kutt teeb mulle show'd, mille ma tal sitaks keeran, megaselt täkk-inimestega flirtides-naerdes, üsna kiiresti ta kaob ja peab tunnistama omale, mind see rott enam armukadedaks ei tee. Lacuna Coili ajal olen maneeživalves. Tahan urinaariumi. Aga ei saa. Kristjan on õhtuga end nii umbe joonud, et magab seal. Hmm. Üritan mingi kutiga teha sealt välja saada. Kulub ~1,5 tundi enne kui Meeskond ukse eest tõstab ja Kristjan välja aetakse, vajub kohe jälle mattidele ära. Õhtu jooksul kuulen, et ta ärkab jälle ja teda tahetakse välja visata. Ma ei tea, mis tast saab. Vahetan seltskonna kahe Tallinna tüübi vastu. Üks on 21, teine 23. Muusikud ja alkohoolikud. Lahkuvad, et Lacuna Coili näha, ka nemad tahavad mind Kärasse vedada, aga teen oma lapsesilmi ja ütlen, et ei saa. Ei saagi ju :D FAAILL! Tulevad võõrad. Mul on hea meel, sest kutt on ilus ja naine on lihtsalt good company. Nende giant-koer on veidi imelik, aga eks nii olegi parem :)
Lasen üle, kui mind välja vahetatakse. Kotib. Vaatan Lacunat, jama. Lähen garderoobi. Ülikiireks läheb, kui bänd lõpetab. Ma isegi ei näe, kelle silte võtan. Paari tuttavat märkan - need võtan jah enne, aga enamasti pohhuilt ja pärast vaatan dauneri näoga, et kelle jope on. Ma kiirustan, aga siiski tungib pähe mõte, et ma ei näe neid inimesi enam kunagi. Vist. Eile nägin maailma ilusamaid silmi kõige ilusamas näos. Ta oli tõsine ja jäi silma vaatama, kui ma ta beautyst stunnitud olin ja teda vahtima jäin. Lihtsalt perfect. Võtan jopesid ja mõtlen talle. Kui ma jopesid ära annan, naeratn ja ütlen: "Paluuuun!" Vaatan siis mina rutiinselt ühe korra üles ja näen NEID SILMI. Vau!!!! Ma naeratan nii, nagu ma teistele ei naerata. Ja tema tõsine ja rafineeritud nägu... NAERATAB MULLE VASTU. Nii nagu ta enne pole teinud. Notice, kuidas ma nagu väike laps olen. Igatahes... Väga hea hetk. Sellesse jääkski. Edasi on lihtsalt mõnus rushimine. Inimesed saavad otsa ja see muundub koristamiseks. Sealt edasi pesen kellegi bäkis presskanne. Jep. Teen transadele võileibu, panen kotti sepikuid, kutsun Pantsi. Võtan veel inimesi, keda küüditada. Pants tulebki. Võtame bensiini. Sõita on nii tšill. Kodu on imeline. Siin on nii hea. Ja muuhulgas... mulle ei meeldi, kui Orkutis lisavad mind inimesed, kes minuga niikuinii ei suhtle... ei enne ega pärast. Pole vaja.

Siinkohal mainin, et kell on 5:31. Ja pidin lühidalt tegema. Sest jälle tükib uni peale.

Play-box'i proov, arenguvestlus, GCi koosolek etc.

...

------------deleted----------------



...



Esimesel arenguvestluse hetkel paneb mu ema mind nutma. Paat teab, mis siinkohal öelda>>>
T_ _ _ _ S P_L!!!!!



Green Christmasil oli nii palju ilusaid ja lahedaid inimesi, et mul tuli peale kerge moud, kus tahtsin olla ilusam ja lahedam ja parem. Mõttetu.



Nii palju juhtus täna, aga kell on 0:5o ja laps peab magama saama.

Haige

On halb olla. Ma ei tea, mida teha ja kus olla. Kas ma vajun ära magama või oksendan kõik täis. Vähemalt saan koju jääda. Jäängi magama. Kodus pole suurt midagi teha - oleks võinud kooli saada minna. Pants jõuab koju. Ma käin ringi, tahan sooja ja magada. Jaman Sanchoga, aga no midagi pole teha... Õppima ikka ei hakkaks.

Ma ei sooovi!

Kell on 2:42 ja ma valmistan ingliskeeleks presentationit. Deus Ex Machina. Jep - see pole normaalne teemagi. Lihtsalt väljend... ÕÕõõõÕõõ. Tahan magada, mitte seda jama teha. Kurat küll.

Happy B-day, Aavo!!!!

Olen ärkamas. Sõrmed on valusad. Mul on hea meel, sest tean millest. Snuusin ~3 korda. Panen enam-vähem kokku kooliasjad. Mingisugused riided selga. Läheb juba kiireks ja ruttan auto peale. Viime issi tööle. Pants viib mu tagasiteel kooli. Ta on hea. Viib birthdayboy ujuma Rakverre. Lähen kooli. Märkan riietuses megast malfunctionit :D ...mul pole läbipaistva kleidi all pluusi. Selleta näen vääääga paljastav välja. Vähemalt on uued küüned. Nad on ülipikad. Kui ma nii edev poleks, rebiks need kohe ära, sest those fuckers hurt like hell! Iga asja peale. Meeldib.
Söön puhvetis salatit. Vene keelde. Edevus tuleb jälle peale... :) M-L. Paljundan talve võlumaa sõnu. I looove Saaren. Vene keel on mõnus. Teen kaasa. Homseks on jutustada. Arvan, et teen selle ära. See aasta pole veel kordagi jutustama jõudnud... Mõni ime see kursuse hinne siis. Eesti keele tund. Kotib. Siiski teen kaasa. Töid jagatakse; sellised asjad minusse ju ei puutu... sest ma ei tee midagi. Teine on parem. 2 tundi eesti keelt on. Me oleme pikkuse järjekorras. Tekivad 5 rühma. Pean nendega ajalehe tegema. Olgu. Olen rahumeelne. Võrdlemisi hea meeskond. Inglise keel. Need asjad jäid ju nüüd küll kõik maha. Räägin suvalt Rubensist ja kunstist. Paadiga kisub kõik ikka vasakule ja tund tuleb lõbus. Muusikas saan 5. Jee. Ajan isegi õpetaja naerma. Lahe. Keemias on puue. Õnneks rühmatöö. Hea päev. Klassijuhatajas jagatakse näidendi või millegi jaoks osi. Yeah: Ma olen langev leht. WTF!??? Ma ei ütle midagi. Vähemalt ei ole Kalevipoja koer nagu eelmine kord. Vastik. Lähen orjalaagri. Jääda-jääda-jääda. Pants näeb kõike, mida talle kingin jõuludeks. Tunnen ennast failure'ina. Emme on tore. Sööme üle. Tahan magada.

Ma selgitan.

Mul on oskus kohe pärast pealkirja kirjutamist megasalaja entrit vajutada. Nii, et ma isegi ei märka. Loomulik anne.

Eelmine nv rääkisin Karli ja emme-issiga. Minust. Koolist. Ja sellest, mis saab, kui need kaks haigust kokku panna. Elan pooleldi kodus, pooleldi üksi. Miinused & plussid nagu kõigel... Aga äkki on see tõesti ainuke viis...

Üleeile sain neljanda 2. Nüüd on mul 4 kursust hinnatud kahega. Selge?
3ga lennatakse välja. Huvitav, mis saab esmaspäeval...
Nirvana on väga hea.
Naljakas on vaadata, kuidas nii palju inimesi, et ma ei oska kokkugi lugeda, on mulle viimase nädala jooksul öelnud, et ma olen liiga tark selleks, et saada kursuseid kahtesi.Nad on armsad. Isegi mingid Laksonid ja sellised. Uskumatu. Kihvt on näha, et mõnda ikkagi kotib ka, kas ma elan või suren. Klassijuhatajat pussitaks küll näkku. Ta helistas mu emale ja rääkis asju, mida ma pigem ei oleks rääkinud. Nüüd ma pean minema arenguvestlusele. 11.-l. Samal õhtul on Green Christmasi ettevalmistusvärk. Ehk: olen see aasta korraldaja. Jep. KÕIK GREEN CHRISTMASILE. Muusika meeldib või mitte... elamus on ikka. Kohe. Nüüd.

Ja teeviit :D :P
Bussijuhi-onu.M-liga bussis. "Kui võimalus ja rapist-aade kohtuvad"
Jään ööseks Anu juurde Tallinna. Sööme. Väga mõnus on. Tuleb Pontu. Kõik lähevad ära. Vaatan Amelie'd ja veel mingit filmi, mida näinud polnud. Vaatan porri. Mingite sarjade kordusi. Vajun ära. Ärkan Anu ja Jaano saabumise peale. Näen uniste silmadega oma sassis musti juukseid ja sama värvi rinnahoidjat. Ehk hommik on ilus. Kui ma ei vihka ennast parasjagu, siis olen oma suurim fänn :) Ja vihkamine jääb töönädala kaela. A&J kaovad sama kiiresti, kui tulid. Lähen urinaariumi. Teen pilte. Aavo valik :)Seal mõtlen endamisi, et ma küll üksinda elada ei suudaks nagu Anu. Jõudis kohale reaalsus ja hakkasin naerma. Panin riided selga. Vaatasin filme, sõin Anu toitu. Ei pesnud nõusi. Oleks tahtnud, aga pahurus ja pohhuism olid niivõrd paisunud, et jätsin tegemata. Kurat. Rongid on head. Kontrollimismaania lõi ainult pisut välja - ronisin peale ja maha. Siis sisse tagasi ja paanitsesin, aga Anu juures peale tulnud meelelaad päästab.

Btw: hullemalt närvi ajab, et ma stiilipuhas siin praegu pole. Aga kõik ongi segane, seeda pigistan antud juhul silma kinni.

Rongis helistab Karl. Räägime ausalt. Raske. Aga hea. Produktiivne. Õpetab.
Kutsun Triinu järgi...

There's no place like home.

I apologise.

Ma ei ela päris kodus, seega ei jõua ka midagi kajastada, kuigi niiii palju on asju, mida keegi peale isetekitatud sõbra, blogspoti, ei taha kuulda.

Ma ei talu kriitikat, so keep it to yourself. Fuck/thank you :)

Ärkan kella 3 ajal. Mõistan, et jäin üsna kohe pärast koju jõudmist magama. Ja kõik on õppimata... Jään magama. Ärkan. Kell on 7:15. Seljas samad asjad, mis eile. See on talumatu: olen liiga riidefriik. Aga vahetamiseks aega pole - lisan sukapükste peale teksad ja kleidile vöö, et ta pisut pluusim välja näeks. Läheb loosi. Esimese tunni ajal vastan Raudmehe vaheruumis KTd. Selle positiivse sooritamise eest tänan PAATi, Pulka ja Helenat. Lähen emme juurde sööma. Päris hästi ei jõua ajalukku, aga vene keel on juba mõeldav. Mõnus tund. Üks lemmikutest. Saaren on ka üks parimaid pedagooge siin koolis. Saan kursuse kahe: 8 võlgnevust ja üksainus positiivne hinne. 4. Pole midagi. ...sest see on lihtsalt nii kick-ass tund. Muusika õpetus. Laulame jõululaule. Ma ajan 2 paljundatud paberit ära, et neilt laul M-Liga pähe õppida. Muidu peaks järgmine tund maha endale kuhugi kirjutama. No thanks. Lõtv tund selline. Päris hea. Matemaatika. Selle kursus tuleb kokku 3. Üks 2, üks 5 ja tänast tööd ta ei kontrollinudki (tähtis oli, et üldse teeksin. Usun, et sain 4 või 5). See on ka hea-hea-hea tund. Teine kordki. Pranglin ~20 minutit tunni algusest. VAHERUUMIS. Uuest teemast ei saanud aru midagi. Jookseme nagu segased klassist välja. Hakkavad kirjandused. Teeme rühmatööd. Kuigi rühmatöö on tore ja mitte midagi paha, ei taha seal olla. Klassijuhataja ainult urgitseb, kui ma ei soovi. Vahetunnis jätan koti klassi ja lähen Paadi juurde salaplaani teostama. Ühe litsi ema oli mind eile näinud pahandust tegemas. See mõrd saab aga läbi ühe hooraga, kes on mu ema külje alla ujunud, et tasuta kräppi saada. Kui mu ema teada saaks... Perse küll! Kas ma pean siis tõesti nii kikivarvul terve oma elu käima. TÜRAMAIVÕIRAISK. Elagu oma elu. Tundi jõuan tagasi 5 minutit enne selle lõppu. Tahan koju minna, aga õpetaja tahab muga räääääkida, sest ma olen ju nii probleeeemne. Fuck küll! Midaaaaaaaaaaaa ta tahaaaaaaaab??????? Küsib, miks hilinesin. Vastan midagi jõulukinkidega. Küsin, miks ta mulle kirjanduse hinnet välja ei pannud. Ajab mu närvi. Vaidlen. Pants helistab. Ütlen, et teen kõik, mis ta tahab. Küsib veel, kas ma olen siis psühholoogi juures käinud. Not so much. Ta ütleb mulle, kui uksest välja lähen, et see aitaks mind ennast kaaa. Mis mõttes 'ka'? Teiste pärast siis või? Lähen meganärvi ja tahan talle karjuda, et mul pole midagi viga, mida ei aitaks 24/7 nudity, läbipussitatud randmed ja/või kulminatsioon sekkumise asemel. All I'm saying... Ei anna järele. Autos on kõik hea. Pistiitame ühe mäe peal, sest maas on oh-kui-tore läga. Kodus on kõik närvihaiged (nagu ikka) ja ma tahan ära surra (nagu ikka). Kõik on nii sitt. Vihkan oma elu. Saan kriitikat ka veel. Ja kohast, milleks ma valmis polnud. Peded. Kassid on ka mölakad. Ainus kord, kui nad mu sõna on kuulanud, on ka siis, kui neid söögiga õue meelitan. Kurnäuks on super, teised võivad kuskil jääs olla :) Hooking up'i 10. osa on väljas! Jebbi! Vaatan seda. YouTube on tore. Tänane öö tuleb leim, sest mul ei jää aega magamiseks. Korralikult saan magada alles näiteks järgmise nv laupäeva öösel vastu pühapäeva... ja see on üsna kaugel. Pagan! VKK peab üks väärt koht olema, et ma üldse proovin.

Kui ma oskaks pealkirju teha, siis toodaks rohkem postitusi.

Olen nõus kooli minema. Issi kutsub ja ma kohe lähengi. Kõik on hea. Hommikul isegi räägime pisut. Mul on ilusad riided seljas. Must vest-asi, mida kasutan kleidina; mustad mustritega sukapüksid; põlvedeni talvesaapad etc. Tore. Punased huuled. Oleme teleka ees. Saan issilt 100 EEKu. Hea meel. Emme jääb koju. Seoses sellega tuleb jutuks, et pean täna kütma minema. Jälle on kõik korras ja ma ei pahanda. Kobime autosse. Sonnelt võtame Laine ka peale. Ta annab meile moosipurgi või midagi. Kräpp purgis igatahes. Ja annab selle meile. Lasteaia juures lähme vennaga maha. Ma ei teagi, mis Lainest saab. Kool. Kõike juhtub: ostan tuhat saiakest; annan M-L'ile hoiule 50 krooni, et nv Nälja-Marvini tähe all ei mööduks; hakkan Laksoniga lõpuks jälle rääkima; ei saa omaloomingu eest hinnet (õpetaja andis selle mulle ja ütles, et tahab rääkida- OH SHIT! Siiski väldin õpetajat ja tõmban nahhet); naeran üle klassi, kui M-L vaatan õpetajale otsa ja ütleb minulikult: " Kotiiib!" <<<< style="font-weight: bold;">eriti ei meeldi, et venna ja emme mind orjastavad. Mulle meeldib teisi aidata, kui suudan, aga ma nahhui ei tõsta teile süüa ja piima ja ei otsi kahvlit, kui te ise lihtsalt ei viitsi.

eMm Ell. Minu deemon.

1

Kõik halb on lähedane talle.
...
...
... tema uhke, üksik tee.
On talle armsad ...
... hämar öine tund
ja mõru naer ja kurvad silmad,
mil pole pisaraid ja und.

2

...
ta veendumusi naeruks peab.
Ta kuulab külma, tühist laimu
ja ehtsaid tundeid porri veab.
Ta naudib õnnetuse hingust
ja temale on maiusroog,
kui vereaurust, tukivingust
saab tandril tiineks tuulehoog.

3

...
...
...
...
...
...
truult seltsib deemon minejaga,
ent lohutust ei leidu tal.

4

...
Ta eluaeg mul kaasas käib
ja imelisi tulekiiri
mu hinge heidab: vahel näib,
et täius lähedal on juba - ,
kuid jäädavalt siis pelgub see.
Ta õndsust aimata küll lubab,
kuid õndsaks iialgi ei tee.

Esmaspäev nagu esmaspäevad ikka...

Magan. Mul on seljas kõik riided, mis kooliks selga oleks vaja panna. Jah, that includes mantel, kindad, sall ja müts. Nii väga mulle meeldibki magada. Not a second to waste. Siiski olen nii närvis ja pabinas riielda saamise pärast, et ei suuda enam magada. Jah, ma olen 17. Õpikuid ja asju pole kokku pandud. Luuser. Triinu tuleb netti. Kuulen raadiost, et kell on 8. Aknast on sahka näha. PUTSI! Ma tahan ju puududa. Ajan ennast üles. Ma ei taha kooli minna! Vihkan seda. Pants ja issi kaevavad auto välja. Venna blokib. Närvitseb selle ümber, et ma tahan turvavööd kinni panna, aga ta istub sellel peal. Lahee. Armastan seda. Ma olen vihane. Ja närvis. Jääme peaaegu kohe kinni. Änxa. Nusserdame hullkaua. Pants teeb imejuhtimist ja tõmbab meid sellest jamast välja. Lasteaed. Mu turvavöö klamber jääb ukse vahele. Saan omada. Ma saan alati kõige eest omada. Ma olen kõigi bitch. Eriti elu. See on tegelikult ju sama... Tunnen kihku auto alla jääda ja/või ennast kiviga näkku peksta. Putsinahhuitüraküll! Ma ütlen seda ka kõva häälega, kui peaaegu kukun. Keegi onu jõllitab. Tahan teda peksta ja ta peale karjuda. Ma nii ei soovi kooli minna. Eesti keeled ka veel. Ma saan kursuse kahe, kui ma sinna lõpuks välja ilmun... liiga palju asju tegemata. Pask. Üks kirjand päästaks kõik. Vitttttttu! Ma pole varsti terve aasta ühtegi kirjandit teinud. Jep. Depressioon on illuminating. Enne seda ei tea sa pooli oma võimeid. Get depression today! Only one love & 6 deaths away!(Y) Õpetaja küsib, kas mul on kirjand tehtud. Nojah. Ilus päev. Klassis on vähe inimesi. See on kihvt. Nii vähe inimesi võikski olla. Poole tunni pealt, kui õpetaja vaheruumi kaob, tõmban nahhet. Olen Kermi ukse taga. Aelen seina vastas. Kuulan, kas keegi on sees. Vahin koridori aknast välja. Möödub 2o minutit. Olen liiga kott, et ust avadagi. Lähen klassi tagasi. Kõik on samamoodi. Viis minutit on tunni lõpuni. Teen masterplani jooniseid, mis on päriselt hea asi. Vahetund. Proovin uuesti Kermi juurde minna, aga annan juba poolel teel alla. Lähen klassi poole. 2 tundi järjest ju. Klassijuhataja-kirjandusejaeestikeeleõpetaja-õppesõiduõpetajaabikaasacombineinimene Särg püüab mu koridoris kinni. Fuck! Küsib, mis mul on. Nuss! Ma nii ei vaja seda. Kulminatsiooni on vaja, mitte sekkumist. Pakub mulle pikendust kirjandiga. Okeeei, kuulan. Tahab teada, milles asi on & kas mul on kodus kellegagi sellest rääkida. Soovitab psühholoogi juurde minna. Naeratan. Ta ütleb, et siin pole naerda midagi. Ütlen, kus olin eelmise tunni ajal. Pakub lahenduseks Kermile meil saata. Ta võiks mind üle lasta nagu CG (----deleted------) seda teeb. Räägib, et ta teab, et ma oskan kirjutada. Kräppppp - she's good! Saab mu nõrkushetkel nõustuma arenguvestluse ajaga. Wtf???? Mis mul viga on? Türanahhui! Ei või siis NORMAALNE olla? See nädal pannakse terve hunnik kursuse hindeid välja. Meenutab keemiat. Seal pean järele õppima. Putsi! Putsi! Ma ei soooooviiii! Kool on halb. Sitt on olla. Lähen klassi. Kössitan. Saame teada, et pärast neljandat tundi saavad kõik nahhet kerida. Dire päriselt rääkis kooliraadios. Kõik seisid koridoris paigal ja jõllitasid üksteisele otsa. Tore kordan-tallinnat-rünnatakse-tunne oli. Aga kes on see, kes jääb sleivima keemia õpetaja juurde? Saan kõigest aru. Probleemideta. Vau. Tuul teeb häält nagu tahab koolimaja ära retsida. JÕUDU TÖÖLE, KAMRAAD! Retsi see mõrd juba kord ära. Ma tahan minema. Kuigi keemia õpetaja mulle päris hea tundub. Käin emme ukse taga. Teda pole poes. Lähen närvi ja hakkan kodu poole astuma. Jagan välja, et täna tuli uus kaup ja ta on laos. Meenub veel, et pean kütma minema. Seda kõike ~poolel teel alles. Jess. Mul on nii hea elu. Mu saapad on nii puru, et mingid lumemoodustised tekivad nende külge. Sitt on käia. Tahan ära surra. Karjun asju nagu...

• TÜRANAHHUI!
• Miks ma juba ära ei või surra???!??!?
  
• Vittttu!
• Putsi!
• Kõnni lihtsalt!
• TÜRAMAIVÕIRAISK!
• Vihkan oma elu!
• Vihhhhkan sedaaaa!
  

...jne. You get the picture. Jõuan arusaamani, et see ilm on jee-igavesti-tore, kui sa oled miljonär, kelle issil-emmel on maasturid ja muu selline kräpp, maja/korter, millest on kõik tähtis max. 500 meetri kaugusel. Seal sa siis käid, lükkad autosid katastroofi ajal ja saad naeratusi ja nalja, tutvusi ja kogemusi etc. Not so fun, kui sa ei tunne oma nägu, varbaid ja sõrmi... ja sul on veel 3 kilti kõndida. Ees ootab ainult külm kodu ja mõttetud kassid. Veab! Tahan enda randmeid pussitada. Või kellegi surnuks peksta, sest just nii lootusetu-vihane ma olengi. Üks siis nendest, kes on nii vihane ja seda nii umbe asja peale, et ta lõhuks ükskõik mida. Tunnen, et kõik on ebaaus ja minu vastu... aga miskit pole süüdistada. Sellepärast leian, et tuleb ikkagi ära surra. Siis on asjaga ühel pool ja kõik rahul :)

Edit: Pants tuleb koju ja teeb kõik heaks. Täna jään ellu :)

Beebibuum!

Vaadates, kuidas inimesed kinni ja elektrita on... :D
Beebibuum tuleb augustis :)
Have fun & enjoy & make the best of this situation. ...sest just sellist ei tule enam mitte kunagi.

Torm!

Teen sama trikki, mis eile - päris hästi ei jaga välja, kas ma olen hommikul teistele juba valetanud ja neid närvi ajanud. Tundub nagu soniv ja unestegutsev mina ei ole sellega hakkama saanud. See on hea asi. Pants on minu ärkamise ajaks korra juba Kadrinas käinud. Räägib tormist ja suurest koerast, kellele see ilm ja hädas autod meeldivad. Sõidame varsti koos Kadrinasse. Udot tooma. Lendame ühte valli sisse. Nagu avarii tunne kohe. Ei peatu. Kõik on lund täis. Oleme keset põlde ja ikkagi pole midagi kuhugi näha. Leiame Udo. Ta ütleb, et ees pole numbrimärki. Lahe. Peatume seal, kus valli põrutasime. Põllu peal on näha raami, milles numbrimärk käib, aga teda ennast mitte. So that sucks. Kodus räägime issile. Hakkame sauna tegema. Torm on ikka suur. Varbad külmuvad ära. Valus on. Mõnus, kui uuesti soojaks muutuvad. Teen Udole süüa soojaks. Söön ka. Teised nälgivad I guess. Eriti ei teegi midagi. Pean täna ainult kirjandi ette võtma. Lõpuks. Kuigi selle tegemata jätmine oleks armas bonding experience, teen ma selle ära.

Ilm on äge ja mõnus. Kõik õue!

Tartu on imeline.

Magan Udo kõrval. Suured pered on kihvtid! Pants helistab. Räägib, et Anu on juba reisuks valmis ja ma pean kiiresti tee äärde kobima, et auto peale minna. Ärkan hetkega üles ja tõttan alla nööri pealt vaatama, mis riided on piisavalt kuivad, et need selga panna. Pants tuleb unise näoga ülevalt alla. Wtf? Kuidas ta kodus saab olla? Tuleb välja, et Pants magas ja ei helistanudki mulle. Keegi ei helistanud mulle. Peast haige aju mõtles selle poolunes ise välja. Noh lõbus. Äärmiselt külm on. Leian liibukad ja kleidi, mis massiivse polsterdusega kandmisväärseks teen. Mulle ei meeldi külm. Võtan kotiga kaasa eesti ja vene keele ja kirjanduse õppematerjale. Tulebki Anu. Sööme supimoodi mannaputru. Ülihea on. Räägime vennaga, miks just selline meile kõige rohkem meeldib. Parimaks osutub see, et ei pea mäluma. Samas pole ta liiga vesi ka. Lähme autodesse. Mina+Pants ja Sancho+Anu. Anu sõidab ees. Unisena on seda lahe jälgida. Meie auto jääb Tapale tädi juurde ja jätkame Caro autos. Bem. Anu juhib. Ja teeb pervonaeratust. Või tal ongi selline... Mugav ja ilus on. I get shotgun. Pants & Sancho möllavad taga. Proovin õppida vene keele sõnu. Loobun. Suurel osal sõnadest pole niikuinii vasteid märgitud. Hea-hea-hea õpilane. Anukesel on selline hobilaadne asi, et ta teeb bussijaamadest pilte. Peatume erinevate juures ja vaatame, mis saab. I love viitpäästik. Ja käed on ka lahedad asjad.Peatume elektriliinide all. Nad päriselt surisevadki nagu elekter multikates seda teeb. Nagu avastaksime midagi uut ja uskumatut. Lapsed, raisk. Rahul. Ja need vaated, mis meile avanesid! Kuulame klassikalist muusikat ja naudime ilma. Kõik on ilus ja hea. Venna tahab urineerida. Peatume metsa vahel. Veedame ootamise Pähklipureja muusika järgi balletti tantsides. Kosutav. Jõuame Tartusse. Viime Caro auto ta ema juurde, kes on ka väga ilus. Nagu Carogi. Märkan, et Tartu on ikka nii hirmus tore. Kõik käivad lahedalt riides ja kõikjal on kaltsukad. Neil on kujud ja lahedad teed. Pargid ja platsid. Faaaan-cyyyy! Poes annab nälg tunda ja ma hakkan pahurdama. Annan raha neljale heategevusele. The coolest promice I ever made. Veab mul. Siiski jookseb mu tuju täiesti kanni ja mõtlen ise välja tee Karli ja Kristi juurde... With a little help :DSiin saan pannkooke. Vaatame Dr House'i eilset osa. Yeah. Mulle üldiselt meeldib, aga see, kuidas ta viimasel ajal eriti tunnetega ja 'vigadega' on, ei istu... Karl ja Kristi jamavad ehk mängivad lennukit :) Tulevad Pants, Anu ja venna. Vanaema pidavat ka kuskil linna peal pidus olema, aga teda ma ei kohta. Räägin Karlile oma imehead plaani, kuidas kuulsaks saada. Talle meeldib. Sööme kambakesi. Karl paneb leivamasinasse leiva tekkima. Ma solvun Pantsi ja venna peale ja lähen emotsen diivani peal. Ja taga. Karl tuleb rääkima. Hakkan nutma. Hea on, et keegi kuulab ja päris vestlust teeb. Sügavaid ja tähtsaid teemasi teised väga ei näpi. So it feels good. Temaga rääkides jagan isegi paar asja välja. Kristi viib mind õue. Teeb Karlile üllatust. Neil on homme 2 aastat koos oldud. Nad on head. Varsti pärast sellega ühele poole saamist, tuleb rongile minna. Venna väga ei jaksa käia. Jõuame ilusti rongile. Saan suvalise mõrdeide käest omada, et uks vagunite vahel lahti jäi. Olen vait ja panen selle kinni. Mööda minnes näitan talle fucki. Ei näe. Istun maha ja ei võta vestlusest õdede-vennaga osa. Kas ma ei tohi mõelda oma mõtteid? Mind tuleb omada, kui uks, millest järjepidevalt käiakse, lahti jääb hetkeks? Laheeeeee. Vihkan seda hoora. Teen ettepaneku talle peale urineerida ja aken lahti teha. ...kui Anu mu rääkima saab. Mingi paha tädi jõllitab mind ka veel. Värdjas. Mängime patty cake'i. Kõik on imeline. Proovin kirjandit valmistada. Valin teema. Ben Jonsoni tsitaat. I might even post it someday. Peale tuleb terve kari ülbeid väga stiilselt riides poisse-tüdrukuid. Aga nad on nii ülbed ja puntis, et ükski neist ei tõmba tähelepanu. Kuskile reisile? Hetkeks mõtlen, et mul on midagi viga, sest god knows I'm drawn to whores.... Hellikud ja eneseimetlejad. Häirisid mind. Peatume. Aga see konkreetne peatus on eriline: fännid viskavad lumepallidega rongi pihta, kui sõitma hakkame. Tahan seda kunagi proovida. Tapal kallistame Anu. Suundume autole järele. Näen rongi liikuma hakates Sirjet. Ta on nii Äti moodi. Tädi juures käib venna 2 aastat urinaariumis. Räägin Piiaga. Vaatame Sanchoga jänest ja kasse kuni Pants pissil on. Sõidame Kadrinasse, sest peal on hääletaja. Bensuka juurest. Teterin. Nojah. Sõidame koju. Pants juhib täiega bossilt. Äge on olla. Kodus räägin issiga. Natuke, aga siiski. Emmega ka. Tahan olla hea laps. Olengi.

Mõõdukas ärevustunne ebameeldivate olukordade ja ohtude suhtes on normaalne. Abi tuleks otsida siis, kui tugev ärevus ja hirm kestavad pikka aega ja segavad igapäevaelu.

Tüüpilised ärevushäired väljenduvad tugeva hirmu ja muretsemisena, teatud olukordade vältimisena, suhtlemisraskustena ja mitme käitumusliku probleemina, nagu ärrituvus ja endassetõmbumine. Lisanduda võivad keskendumisraskused ja füüsilised sümptomid: pea- ja kõhuvalud, lihaspinged, iiveldus, tükitunne kurgus, unehäired ja kergesti väsimine.

«Lapsevanemad pööravad tihti rohkem tähelepanu käitumuslikele probleemidele, muretsemist peetakse lapse eripäraks,» selgitas Kihl. «Tegelikult avaldab pidev ärevus muretseja elule negatiivset mõju: eksami- või hindamishirm segab õppimist, suhtlemishirmuga laps võib olla üksildane. Tugev esinemishirm tõmbab tulevikus kriipsu peale mitmele karjäärivõimaluselegi.»

Suurematel lastel ja noorukitel võib ärevusprobleemide korral esineda sotsiaalärevust ja üldistunud ärevust, sageli kaasneb depressioon. Noorukid kipuvad ülearu muretsema näiteks tervise, koolitöö või lähedaste turvalisuse pärast, kardetakse uusi olukordi, otsitakse liigset kinnitust vanematelt. Üsna sageli tuleb ette sotsiaalärevust ehk hirmu sattuda tähelepanu keskpunkti. Kardetakse suhtlemist võõraste inimestega, uut seltskonda, pidudel käimist. Enamasti on sellisel juhul hirm sattuda piinlikku olukorda. Mure selle pärast, mida teised arvavad, võib jääda püsima aastateks.

Paljude foobiate korral aitab astmeline harjutamine. Ärevatel inimestel on hea kujutlusvõime: nad suudavad ette kujutada kõikvõimalikke halbu asju, mis võivad juhtuda. Õnneks saab ette kujutada positiivsetki, õpitakse lõdvestuma ja hirmutava olukorraga (kõrgus, esinemine) kohanema. Näiteks pimeduse kartuse korral harjub laps magama algul öölambiga, siis teises toas põleva lambiga.

Kergemate ärevushäirete puhul on esmane näidustus psühhoteraapia. Kuna laste probleemid on väga sageli seotud perega, saab last aidata vanem koostöös psühholoogiga. Karta pole vaja ka psühhiaatri poole pöördumist. Psüühiliste probleemide korral on sageli näidustatud ravimid, mida vajadusel määrab arst.