Nii Sind ootan.

Täna, pärast seda, kui ema arvas, et sitaks türanahhuiputsihea mõte oleks mind "jalutama" saata, vedelesin lumisel teel valudes. Mõtlesin, "Those painkillers you gave me didn't do shiiit!" Kirsten Dunsti hääle ja tooniga nagu Eternal Sunshine of the Spotless Mindis analoogse lause korral. Mõtlesin, kuidas Karl või keegi muu autoriteetne inimene avaldas oma alternatiivi suitsiidile: viska kõik reeglid tuulde ja proovi näiteks hääletada Poola. Praegu kõlab see eriti irooniline. Poola ju. Aga. Ma suutsin vaevu sealtki üles saada, kuidas ma maanteenigi jõuaks ja kas ma ei niheleks terve tee ebamugaval autoistmel, pisarad silmist immitsemas?
Ema saatis mu sellele piinaretkele, et aitaksin vanatädil telefonist sõnumit lugeda.
Ma lihtsalt olen vait. Kõik suudavad mind niigi märatsemas ja karjumas ette kujutada.
Seal sain järjekordse "SELGROOS KOHE?!!"
Good news travels fast... Kust, jumal küll, niiiii kiiresti see temani jõudis? Vastik.
Tegin sellest kasspallist pilti. Umbes 2000 pilti, mis kõik jäid ühesugused, kuigi olid erinevate nurkade alt. Pall, noh. Püüdsin ta siis toore jõu ja lõikava kavalusega kinni ja tegin vägisi pilti. Kui keegi seda kassi endale ei võta, söön ma ta ise toorelt ära!
Nii armas ju :)

Ok, ma lähen tagasi põrandale nutma. Keegi võiks mind lihtsalt kallistada ja öelda, et valu ja kõik paha läheb üle.