Oh, come on. ON.

Hommikul astub Udo mu tuppa ja kostuvad 2 heli, müra. Call it whatever you want. Nende vahel on segadusvaikus, muide.

1. Klirr! (Selline pudel-lendab-vastu-kiviseina klirr)
   
2. Viva La Revolution! (Minu kõva selge häälega)
   

Pimedas suudan vist ainult mina selles toas orienteeruda - kõik teised ajavad selle lambi kildudeks.See kõlas nii mässult, et ma ei suuda vait olla :P
Naerab. Ta on nii kihvt.

Hiljem lähen alla, et teadvustada vanemaid arsti loast puududa. Isa ei ütle midagi, aga emal on hea meel. Läheb loooooooooooooooooosiiiiiiiiiiii! Luba iseenesest ei olnud puudu!-puudu!, aga ta küsis mult, kas mul oleks vaja puududa ka, kui keka vabastust kirjutas. Naersin selle peale. Tõlgendas õigesti: kellel in the world on aega puududa.
Aga, teate, täna ma leidsin selle aja :)

Valuvaigistid töötavad hästi.Ma võiksin hakata nabatantsijaks, a chorus line'i tantsijaks ja väänata ennast igat pidi, kui enne ei saanud valus käes kummardudagi. Mõnusrõõmus.
OK, let's do the whole combination facin' away from the mirror! From the top! A five! Six! Seven! Eight!
Mulle meeldib see vuntsidega mees ja kuidas ta alguses liigutusi ette loeb. Siinkohal soovitan vaadata Land of the Lost'i.