Rutiin hammustab kõvasti.

Kell 2 öösel olen kaotanud kõik lootuse maailmas. Ma ütlesin, et kolmapäeval murrab kool maha ja nii ongi.

Nagu Zweigi ühes novellis. Kui vedeled vihma käes pargipingil, kaotanud kõik, üksinda, ei looda ega hooli, tuleb keegi: Login ennast msni sisse. Seda pole kauaaaaaa juhtunud. Saan päästetud. Ta ka. Maailm vist tahab, et inimesel oleks, mille eest vireleda ja võidelda.
~3:40 olen liiga väsinud, et jätkata vestlust, kuigi vaimu ja soovi on. Olen nii muretu ja rahul, et ei pane riideid ega õpikuid valmis. Magan õnnelikku und.

"Elllu!"
"Mmm-mm-mmida?..."
Isa hüüab mind. 7:3o on kellaaeg, kui perekond Mumm tööle ja kooli läheb. Ja see on praegu. Mina olen aga oma kunstnikupükstes, uni silmas. Ja midagi pole ette valmistanud. Mind ei valda soov juukseid kiskuda, karjuda, nutta ega paanitseda. Olen ööst veel õnnelik. Soovitan Udol edasi öelda, et lähen bussiga. Võidaksin 15 minti kodus olemist, aga peaksin kõndima, mida olematu tervis ei soosi. Seega teen, mida iga terve mõistusega gümnaasiumi õpilane peaks sellises olukorras tegema.
Udo tuleb tagasi. Paneb tule põlema. Magan nagu kott voodi peal. Ärkan, aga feigin veel magamist. Classic! :D
Ajab üles, käsib riide panna ja viib autoga kooli. Kurat.

Järgneb terve hunnik jura KKKs.

Raudmees käsib arvuti sulgudesse panna.
Sõbrapilt Paadiga.
Katsed Danaga.

Jään bussist maha, ootan tunni, jalutan megavaludes 3 kilti koju. Homseks on õnneks arsti juurde aeg kinni pandud.
Eelmisel korral (aasta tagasi) anti mulle gigasuurtes kogustes valuvaigisteid ja unustasin, et midagi oli valesti. Ravi ei toimunud. Ma ei taha seekord valuvaigisteid. Lihtsalt terveks.