Rasedus&desperation&Jumal

Täna käin koolis. Mõttetu ja piinarikas.

Hoor tervisekeskuses omab mind kergelt. Mitte otse pahatahtlikult, aga et oleks koht kätte näidatud. Nii see ju Kadrina tervisekeskuses käib. Mõttetud pisitegelased arvavad, et on bossid ja võivad kõike teha ja otsustada.
Keka vabastus, panen midagi pluusi alla ja istun bussi peale. Peeter Pard jõllitab mu feikrasedat kõhtu. Naljakas. Nii mitmel põhjusel.

1. Peeter Pard on rõve paat, kes kogu jõust üritab reisijaid solvata ja alandada.
2. Ma olen üsna kindel, et see põletik made damn sure, et ma võin lastest ainult unistada.
3. The obvious. Jällegi jaguneb tuhandeks.
   
4. Olukorra üldine sürrus.
   

Võimatu on kõndida, üsna pea ei tunne parema jala säärest allapoole. Ka külmast. Suitsetan, et kõik tunne kaoks. Mõjub kõige efektiivsemalt. Palun vabandust, kui see nüüd kellelegi noa sisse vajutab. Sellist õudust ei peaks keegi läbi elama. Otsustan vanaisa jalutuskepi omastada, aga ei leia seda. Jätan korvpalli pluusi seest tema juurde. Lähen vanatädi juurde, kes elab üle tee. Ta on kassidega. Kui keegi tahab. PAkun alati. Ta räägib kaua. Keha väsib. Õudne. Ta iba peale tekib plaan, kus ma olen Sherlock Holmes, Leonardo da Vinci ja Karl Lagerfeld ühes. Mus oleks natuke Stepihunti ka, see lonkamine ja muidu peast haigus. Muu oleks puhas geniaalsus. Siiski peab see saladuseks jääma.
Piinlen külmal lumel ja meenutan, kui ilus on saladus oma olemuselt. Nutan ja oigan koju. Teel mõtlen palju oma isa jahipüssi peale. Ja mitte ainult nii, et mida sellega endale teha. Ühe punaste juustega litsi kõmmutaks maha ja karjuks:
"NELI NÄDALAT!"
Praegu on vist natuke üle kolme. Kena. Mitte veel hirmuda! Läheb paremaks. Pärast raskeimat teekonda karjun nutta oma voodis. Üldiselt on nad üht värvi, aga nuttes hoopis teised. Üsnagi huvitav nähtus.
Uskuge mind, see pole valu, mida tahta. Ka mitte vaenlasele. Muidu oleks sõda igav. Kergelt vaatemänguline, aga paarikümne minuti järel süümepiinadega igav.
Rebin märjad riided seljast, vaevaliselt ja kangelt. Veedan tunni poosi otsides. Sellist, mis ei tekitaks tunnet, et mind pekstakse nõgestega samal ajal, kui jääveejuga mu luudes ringi voolab.
Mul on kusesed valuvaigistid. Uurin, kui palju neid võtta üldse tohib. Pakendil on märgitud, et no way, jose võib topelt kogust võtta ja üleannustamisel kutsuda kiiiiirabi. Meeldiv. Ronin oma voodile. Mõtlen isale alumisel korrusel, vennale teises toas, mis asendis ma sureks ja mis tunde tekitaks see mu leidjas. Kirjutan kätele 2 teadet. Uuesti voodisse. Vajutan tabletialuselt välja 7 tabletti. Sellest peaks piisama. On võimalik saada infarkt, insult, niisama halvatust etc. Rohud on veel prolongeeritud mõjuga. Peaksid olema 12 tundi jutti. Mõtlen pulbriks teha. Mõtlen, kui häbi mul oleks, kui ma ellu jääks ja isaga rääkima peaksin. Kohutav. Mõtlen kõigele-kõigile.
Kui ma olen teadlik Sinu olemasolust, kes Sa praegu seda loed, ma mõtlesin ka Sinule.
Okei. Panen tabletid suhu, venna jookseb mööda, ma ei julge liigutadagi. Istun maas, mürgi maitse suus. Mõtlen Jumalale.
Seejärel juhtub mitu äärmiselt kummalist seika, mis mind üdini ehmatavad. Valu on läinud ma-ei-tea-kuhu. Istun maas, panen vahejuhtumitega seotud mündi rahakotti ja sülitasin valuvaigistid välja. Täna olen päästetud.

Nüüd lähen magama ja vaevalt homme kooli juhtun. Samas, kunagi ei tea.