Seal kõik muutub. Näha kirstu, näha leinajaid. Reaalsus tuleb kohale. Laulud lihtsalt kisuvad pisaraid välja. Ta pojapoeg oli muidu Austraalias olnud, nüüd seisis, 204 cm pikk, kirstu kõrval. Enne seda nägin teda viimati enda vanaisa matustel. Ta toetas Mari peale. Viimane oli nagu poole lühem. See oli armas. Nad said väga hästi läbi. Ja mul on nii kahju.
Ta tuhastatakse, seega viisime lilled Mari ema hauale,
kuhu läheb ka ta tuhk. Seisame hetke. Peied.
Ta poeg peab kõne, üks sõbranna.
Kõik on üldiselt vaikne ja selline tagasihoiutud. Karl tõuseb püsti ja peab kõige ilusama väikese kõne. Jutus on point. Rahvas elavneb
ja jutusumin paisub.
Vahetame kohti ja jutukaaslaseid.
Teen pilte.
Ilus ja kena mälestamine on. Fotoalbum, mis esimese kõne järel liikuma pandi, oli imeilus.
Vanatädi tänas mind piltide eest, mis suvel tegin. Ilmnes, et need olidki viimased pildid, mis tast tehti.
Peielaud on geniaalne idee. Pärast kirikut olin nii kurb. Sees oli valu, aga oma kallite sugulaste nägemine tegi kõik paremaks. Selline elame-ka-selle-üle-meelestatus. Väga vinge.
Lähme poodi. Valime-valime-valime. Helistab Elerin. Küsib esimese asjana, kus ma olen. Teen temaga diili kokku saada varsti. Uus kõne. Long lost pal! Küsib ka, kus olen. Proovin ühe käega piimapakke kilekotti saada ja teisega taga rääkida.
Vana hea elu rush tuleb korraks peale. Saame järgmine nv kokku Tallinnas. It's gonna be awesome.
No comments:
Post a Comment