nr 6

Istun praegu Rakveres raamatukogus arvuti nr 6 taga. Näha seda siin ekraani paremasse nurka teibituna, toob mingisuguse määratuse tunde. Ta oleks nagu konstant, mis mu elus vahepeal jälle välja ilmub ja näitab, et ma olen õiges kohas.

Kui ma läksin esimesse klassi, oli garderoobis minu nagi ja saapakasti number klassi nimekirja järgi 6. What's more - ta oli ainukesena teist värvi. Kõik olid sinised ja tema roheline. Või oli vastupidi?

Esimesel koolipäeval sain selle numbri ka loosis. Loos oli selline, et üht numbrit oli kaks tükki ja kes sama numbri said, pidid viktoriinis n.ö võistlema. Ehk siis samale küsimusele vastama. Poiss, kes ka number kuue sai, on praegu mu parim sõber. Muidugi ma vihkasin teda siis. Sest algklassides ta noris mind. Pluss, ta oli must vaevata targem ja teadis vastust viktoriiniküsimusele.

Hiljutisem suurem kokkupuude. Seoses ühe kaardipakiteooriaga võtsin silmad kinni pakist kaardi ja panin selle oma ID-, panga- ja kliendikaartide taskusse. Nüüd see vahib ja motiveerib mind. Ta on ärtu 6. Ma usun, et teen õiget asja.

Istun praegu Rakveres raamatukogus arvuti nr 6 taga. Arutlen, kas mu alateadvus märkab seda ja haarab kinni või ilmub see number tõesti ise. Ja miks.