you wild, beautiful thing! You crazy handful of nothin'!

Jõuan koju õigeaegselt. Tõstan suppi. Ema kallistab. Räägib, et oli issile öelnud, et viimane peaks enne ikka küsima, et mis värk üldse on, kui et hakkab karistama või riidlema. Oli hakanud eemale kõndima ja issi küsis kiirelt, et miks ma siis nii hilja jõudsin. Emme selgitas, kuidas ma bussist maha jäin, sest pidin uue töö pärast hästi palju tellimusi ise sisse panema.
Mu südamest tahaks verd immitseda. Aga gets better:
Ütleb, et läheb magama. Aga jääb uksele seisma. Küsib ebavlevalt, kas tahan midagi rõvedat kuulda. Uudishimu saab võitu ja käsin tal rääkida. Jutustab, kuidas mõtles täna terve päeva, kui jube ja valus tal oleks, kui ma ära sureksin. Ta ilusad silmad on pisaraid täis. Kallistan teda. Kinnitan, et olen õnnelik ja mina ei taha ise kuhugi siit minna.
Süda tilgub verd: saan aru, miks mulle ei sobi, kui keegi mu vastu hea on. Ma ise ju ei ole. Imelik ka, kui teine inimene hoolib must kogu hingest, aga ma olen täiega rahuga crazy handful of nothing. Valmis iga hetk ära surema, kui see mu hetke-eesmärki või -ideed võimendab. Ja mõtlematult kõik valu kätte jätma.