Tutvu-juhuslikult-mu-vennaga päev.

Lõuna paiku seisavad poiss ja tüdruk köögis. Ukse tagant kostub kobistamist ja sisse astub poisi vend. Tere-tere-tere. Nad ei ole sarnased. Ei välimuselt ega ka olekult. Vend käitub ülbelt/üleolevalt, nagu prooviks oma võimu näidata. Küsib suvalisi asju, mille vastus on teada või saaks ka ise kohe kindlaks teha. Küsib rohkem selle mõttega, et SINA PEAD MULLE ARU ANDMA. Tüdrukuga ta ei räägi. Viimase sees kasvab uudishimu ja jääb vennale otsa vahtima. Vend naeratab peaaegu alandlikult. Tal on selline peaaegu kohmetu she's-always-lookin'-at-me ilme. Kui tüdruk poisi järel lõpuks korterist välja astub, lausub ta sõbraliku tsau. Saab samasuguse vastu.

Õhtul jalutavad poiss ja tüdruk bussijaama. Tüdruk vaatab väljakutsuvalt poisile silma ja ütleb midagi. Poiss nõustub entusiastlikult. Valmis bussijaama eest lihtsalt läbi jalutama, tõstab tüdruk pilgu. Seest tõmbab kõik krampi, käsi vajub poisi ümbert ära kõrvale ja peatub esimeste pinkide juures. Tardumise asemel kisub suust välja kõige õigemad sõnad: "Udo, see on M. M, see on mu vend - Udo." Vend surub kohe poisil kätt. Tutvustab kombekalt tüdrukut, kellega koos ta seal parasjagu ootab. Räägib juttu, aga poisiga otseselt ei suhtle. Bussi saabudes ei ütle nad teineteisele ka asju nagu "oli meeldiv tutvuda" ega midagi nii elementaarset nagu "head aega".