Vastan kurvalt: "Sa tead miks."
Toetab oma lõua diivani käetoe peale ja vaatab mind. Temale on kerge silma vaadata - ma ei pea midagi kartma. Sest ta ei teeks mulle kunagi ei sõnade ega muuga haiget. Kui küsisin ühelt tüdrukult, mida selle poisi kohta teab, ütles ta igasugu asju, aga kõige paremini on kinnitust saanud, et "kaabakas ja pätt ta ei ole". Ta võiks mulle tööl käimise nii raskeks teha ja munn olla, aga ta on jätkuvalt hea. Hea ja hooliv. Ta silmades on veresooned näha. Täitsa punased. Küsin, kas tal on nüüd parem vms. Saan negatiivse vastuse. Väriseb ja värki ikka. Tahaksin tõsta oma käe ja selle ta põsele panna. Liigutada selle ta kaela taha. Kummarduksin natuke ette ja tõmbaksin teda enda poole. Ta otsaesine toetuks minu oma vastu. Sosistaksin talle pisaratest läbi imbunud vabanduse.
Et ma tema moodi armastada ei oska.
No comments:
Post a Comment