Saingi läpaka.

Jään kauemaks koju, et näha Anu jälle. Kuigi läksin hilisema bussiga,

teda näha ei jõudnud.

Kahjuks oli bussijuht ka see nõme PeeterminetulistaennastsellessekoledassejaülbessenäkkuPard. Ulatan talle raha ja tal ei kõlba seda mu käest võtta. Enam hilisema bussiga ei lähe. Kardan, et tööl mõjutab sooritust, et nii kettasse ajas. Üllatuseks olen oluliselt jutukam ja avatum kui tavaliselt. Vist selle pärast, et see erilise käega kutt rääkis muga msn-is hommikul. Või kahe ajal, kui ärkasin. Öösel oli lisanud. Guard polnud unisena veel up ja ma rääkisin taga ausalt ja sõbralikult.
Kuue ajal võtsin oma lunchi

pausile kaasa ja rääkisime karjakesi juttu. Üritas mingeid kasse mulle kaela määrida. Kui ta poleks näidanud oma kätega, kui suured need kiisupojad on, oleksin teda vist pärast seda pausi elu lõpuni ignonud. Putsi, ta vasak käsi on nii sodiks olnud. Kellegi sõrmed ei ole sellised. Mingi 20 korda vist ära murdnud. Nagu siksakid käest väljas. Näen kohutavalt vaeva, et mitte jõllitada. Istusime diivanil kõrvuti. Järjest tekkis sinna uusi, ja iga inimesega, kes end sinna mahutada üritas, oli ta käsi mulle aina lähemal. Suuuuur pingutus leiab aset: tahaks seda armkudet puudutada. Ja ta näppe liigestest painutada - vaadata, millised neist ja/või kuidas töötavad. Siis varrukat üles kruttida, et ta tätoveeringut vahtida. Mõte tungib mööda käsivart üles. Näeb ta õlgu ja vajub pikalt mööda rindkere alla. Läheb üle naba pimesooleoperatsiooniarmi poole. Pakub juba jälle oma kasse. Õhhh! Don't get me wrong... Jumal tänatud ju. See häirib mind ja lähen diivanilt minema. Tore, et noormeestel suu küljes on, muidu võiks nii raske olla vastu panna.

Juba teist päeva olen tööd nautinud. Eile

oli siis esimene kord. Müük on nii mäng. Fun mäng. Niimoodi tuleb tulemus ka kena.

Kodu on kallis. Venna magas juba, aga emme-issi rääkisid muga mõnusalt juttu. Udo tuli ka koju. Anu külaskäiku tunnistab ilus rohekakirju kott laua peal. Avan lukke. Katsun näppudega reljeefset kõva pinda.

Rõõõõõõõõõõõm. Leiame juhtme, mis ka Eestis pistikupessa mahub. Saan oma uue ilusa läpakaga tutvuda. 

 
Mul on homme kohtumine. Närv nii sees. See on nagu esinemine. Selle vahega, et iga hetk võib inimene mu sodiks küsimustega pommitada. Ja mina kokku joosta ja vait jääda. Lisaks pean midagi selleks ette valmistama ja nii vara ärkama, et enne tööd Rakverre jõuda + kohtumine läbi viia enne palgatöö algust.

Saime täna ka kurva uudise. Tunnen kõigile lähedastele kaasa.