Üks kompleksne postitus

*

Kuidas kasutada wifit? Istun Rakvere bussijaamas ja arutlen selle eluliselt tähtsa küsimuse üle. Võtame-öösel-läpakad-ja-istume-statoili-ees tundub muinasjutuna. Oligi vist. Sest ma ei saa sellega siingi hakkama. Kas mul on oma id-kaart ja selle lugeja jms alati kaasas. Kas peaks olema siis? :S

*

Palun vabandust. Olen süüdimatu vist. Nähtavasti. Oo, praegu katsus just üks bussijaamaparm üht mu juuksesalku ja ütles: "Mmmm, vaata (pöördus teise parmu poole) kui ilus tumeda peaga naine..."
Tagasi teemasse? Nii palju on juhtunud, mul pole lihtsalt aega olnud. Aga nüüd on. Selle põhjus selgub ka. Kohe. Selle sees, kui ma segamini erinevaid seike kirjeldan.

*

*

Toetan koridoris häiritult seina vastu. Naine, kes on must pikem, räägib erinevat megajulgustavat juttu ja üritab mind rahustada. Pisarad ei tulegi silmadest välja. Vaatan lõpuks talle otsa ja küsin: "Kas Sa kallistad mind ka?"
Ta jope lukk läheb mu huulte vastu ja muretsen praegu ainult selle pärast, kas punane kandub äkki külmale metallile üle. Olen valmis tööle jääma ja kõnesid tegema küll.

*

On hilja, T saadab mind õe poole. Jutus ilmneb, et mina polegi näinud Black Swan'i. Ei jõua sel ööl õe juurde. Hommikul kuue ajal naerame pisarateni, kui avastame, mitu filmi me vaadanud oleme, kuidas nälg näpistab, kui sassis kõik on, kui ammu pole me kokku saanud.

*

*

Kõnnin läbi Kadrina, et koju jõuda. Mul polnud piisavalt raha, et päris enda peatusesse sõita. Pisikesed viis kilti pimedas ja külmas - no problem! Tee peal vedeleb parm. Tean, et ta kõnetab mind, kui temani jõuan. Karjub ja jörmitseb juba eemalt. Tahab muga rääkida, aga ütlen talle ainult, et ennast kasvõi tee äärde koristaks, sest praegu võib ta vaevata auto alla jääda, aga kõnnin edasi. Karjub korduvalt järgi: "PALUN TULE TAGASI!" Härra vedelen-odavalt-maas-Parm, Te ei kujuta vist ette ka, KUI viimasena ma neid sõnu praegu kuulda tahan.

*

*

Kes maailmas paneks enda lapse nimeks Valev?

*

*

Lõpuks peatub auto. Hüppan ukse juurde. Sees istub suurt kasvu mees. Ütleme 30+. Läheb ka Rakverre. Küsib esimese asjana, kas olen Kadrina tüdruk.
"Eeeeee...."
Katkestab mind megakiirelt: "Eeeeeeeeeeeeeeeee! Kust Sa siis oled???"
Üldse omab mind terve tee. Pommib, kus elan ja mida teen. Ütleb poole sõnaga enda kohta ka midagi. Kui selle kohta küsin, siis ütleb põlgavalt, et olen liiga kergeusklik. Vau, kas ma pean kohe ootama, et kõik valetavad mulle? Küsib vanust. Tulebki lõpuks välja, kui pervo see onu tegelikult on. Eriti kütab üles see, et mul nii palju õdesid-vendi on. Vahepeal ei vaata teedki, lihtsalt vahib mind näkku ja kihutab. Kui pervomula ajab, ei oska ma muudmoodi vastata, kui noogutan suurte silmadega. Mida ma peaksingi ütlema, kui keegi mu vanemate sekselu kiidab? Viskab Säästuka ette ära. Terve laupäev tuleb säherdune fucked-up ja imelik.

*

Istun õe maja ees. Trepil. Ükski tallinlane ei vasta oma telefonile. Sisse tuleb kõne numbrilt, mida ma salvestanud pole. Kõige franticum ja häirivam kõne, mis kunagi saanud olen. Inimene teisel pool toru on lauspurjus. Tahab Tallinna sõita, et minuga koos olla ja hoiatab, et "Tallinn on kahtlane kant". See lause on reality check. Saan aru, mis toimub ja lähenen õige pea ka ise mingisugusele afektiseisundile. Tunnen suurt vajadust suitsetada. Saan seda rahuldada. Kustutan tänaval koni peopessa, et midagi normaalset ja selget ja puhast ja kindlat TUNDA. Sellest segadusest on küllalt. Ja ma ei saa lasta sel enam jätkuda. Ma olen näinud liiga palju vaeva endaga, et lasta end kuhugi auku tõmmata.

*

*

*

Toetan külmutatud juurviljade leti vastu. Silme eest kisub hõbehalliks, nagu pilt tahaks eest minna. Millegipärast tundub, et hea mõte võiks olla eemale astuda, et kokku kukkudes mitte nägu ära lüüa või mingite Pühapäevapaja kottide vahel vedelema vajuda. Instinkt leiab, et asjadest peaks siiski kinni hoidma, kui väga halb on olla. Ma ei saa hingata ja mu nägu ja kõrvade otsad hakkasid torkima. Nagu siis, kui käed-jalad ära surevad. Aga nõmedamalt. Uus panic attack? Ei tea, sest praegu on fun ja chill. See tuli lambist. Lähen istuma. Hingata on järjest raskem. Kardan. Äkki oleksin pidanud täna öösel ikkagi midagi peale suitsu ja filmide vaatamise ikkagi tegema? Nagu sööma ja muud sellist. Magama, perhaps? Oi ei, I wouldn't change it for the world.

*

 *

*

Oleme puhkeruumis. Kuigi must vanem - poiss - võtab pakist suitsu. Kisub mu ees hammastega välja selle filtri. Ta tahab, et ma näeksin. Väriseb tugevalt. Aga tal ei ole külm: küsisin. Hävitab end ja sunnib mind vaatama.

*

*

*