Mustlaselu ja surm

Üheksa ajal proovib Udo mind äratada. Palun tal teed tuua, sest mu nina on kinni. Rõve nohu. See on muidugi ettekääne, et ta mu unekuningriigist minema saada. Äratab mu uuesti. Seekord teetassiga ühes. Räägime pisut. Läheb ära. Ja ma vajun seina vastu. Unes näen midagi superpõnevat, sest ma võpatan ülitugevalt ja pool teed lendab mulle lihtsalt näkku. SILMA, täpsemalt. MMmm, Darjeeling tea... Superidee on jääda teetass käes oma voodisse magama. Always leads to great things.

Mõnus on enam-vähem vara üleval olla. Klassika raadio üürgab, Udo naerab, emme teeb süüa. Krohvin päikse käes nägu. Ripsmed, huuled. Paradiis.

Rakveres lasen 2 rulli filmi ilmutada. Ma ei tea, mis juhtus, aga ühe raiskasin suvalt ära ja teisel oli ka mingi freak of nature asi, et ta ei jäädvustanud osasid pilte üldse. Ja mis olid, olid rääbakad. Ilusad rääbakad.

Tööl

oli okei. SA oli küll ainult 5,5, aga loen praegu superhead telefonimüügi raamatut, mis, ma usun, parandab mu sooritust oluliselt. Ei tahaks üldse sealt ära tulla enne oma missiooni täitmist, aga ma päris hästi ei vali taluda manipuleerimist. Tunnen ennast lespari ja idioodina. See poiss tundub pealtnäha nii hea ja nii armas ja nii abivalmis ja kogu maailma ohver. Aga palun pea järgnev meeles; ära seda unusta ega ära selles kahtle ka kõige veenvama esitluse järel: ma ei tea, mis ta on - aga hädine ja vaene väike ohvrike ta pole. Talle sobib imehästi, kui tast selline mulje jääb. Aga reaalsuses on see maailma viimane asi, milleks teda pidada võiks.

Istume bussijaama taga. Tore päev, sest tundub, et mul sai suitsetamisest isu täis. Oksele tahtis ajada. Pole enam seda tunnet ka, et ooo-kui-seksikas. Pigem selline... mida-see-asendab? mis-sul-puudu-on? ise-ka-tead-kui-nõrk-sa-oled-selles-sõltuvuses?
Bussijaamas on mustlased. Ma ei vaata neile kunagi silma. Naeratan täditütrele ja ütlen, et me oleme ka sipsu mustlased. Ta näkku tekib teadja salakaval naeratus. Muidugi oleme. Mis muu meie silmis siis lõõmab? Järgneb arutelu otsestest näidetest, kuidas mõnes meist mingid mustlase jooned sees on. Ja siis räägime surmast. Varsti on ka Äti surma-aastapäev. Mõnus sissejuhatus sellele. Hästi hea oli rääkida kellegagi, keda ma teadsin, et saab aru, mida ja miks ma tundsin/tegin.