SA 0

Teate, mida võiks teha? Kill Billid ära näha. Ja siis Fierce People'it uuesti vaadata ja seejärel Four Roomsi ja Pulp Fictionit. Hästi suurel ekraani kuskil metsa sees. Sääski poleks. Ainult šampat. Õues oleks soe.

Keegi meie juurde tööle tahab tulla? Hästi mõnus töö on. Meil on paus ja. Ööseks saab koju.

Jumalast hea ju. Mida Sa veel ühest tööst ootad? Ma teen šampa välja järgmisele inimesele, kes minu kutsumise peale tööle tuleb. Iga teist inimest võin ka kallistada, kui ta tööl nutma hakkab. Ja iga viimne kui üks, kes võtab seda tööd tõsiselt, aga saab SA 0

ja tahab töölt ära minna ja metsas üksinda oma häbis ära surra ja/või karjuda (nagu mina täna), võib mulle odavalt lõuksi tõmmata (või selliselt läbi peksta, et jälgi sellest ei jää, aitäh). Verise suuga paluksin vabandust. Et ta 4 ja pool tundi kontoris kopitas ja 50+ korda erinevatelt inimestelt omatud sai. Et ta peale karjuti. Ta üle naerdi. Teda mõnitati ja solvati. Tasuta.
Aga, jah, muidugi kandideeri tööle.

Vahepeal oli fun, kui täditütar ka tuli. Põnev jne.

Aga ta on haiglaselt võistlushimuline + tal läheb pingutamatagi ülihästi. Ta tulemus on nii hea, et ta võib märkida rohkem töötunde, et tasakaalustada seda, kui hea ta tulemus on. Ja siis ta küsib mult, palju mul on. Alati vähem kui tal. ALATI. VÄHEM. Teda motiveerib see. Tal on mõnus, fun, hea. Aga minu paneb see ennast vihkama, et ma terve kontori peale kõige odavam olen, et mu pingutus ei loe sittagi, et minu MINE-PALUN-VITTU-JA-TAPA-ENNAST-ÄRA S.A NULL on. Ja ainuke inimene... vabandust, asi... Asi, kellele seda rääkida on, on bloggeri dashboard.
Ei tea. Kas see töökoht oli viga? Eesmärk oli saada paremaks. Aga nüüd ma isegi ei usu endasse. Võiksin homne päev ära surra ja suurim saavutus oleks ikka terve mu elu peale, et 4. klassis oli mul parim inglise keele tasemetöö. Fuck it. Make it today. Oleks aeg.
Teate, mis on naljakas? Kui ma esimeses-teises klassis lugeda ei osanud ja parasjagu hindele lugemine hakkas, küsisin peldiku. Sest ma ei suutnud taluda, et kõik mu üle naeravad, et ma lugemisest ikka veel aru ei saanud. Ma oskasin õigesti kirjutada, aga ma ei suutnud sõnu pärast kokku ladusalt lugeda. Ja siis oli kogu sellel munnikarjal tore ja meelelahutuslik kuulata, kuidas ma feilin. Kui palju paremad nemad olid. Okei, las see haav immitseb mujal praegu edasi. Point on selles, et ma põgenesin minema peldiku, et ta lihtsalt ei saaks mind vastama kutsuda. Täna tegin tööl sama. Jalutasin WC-sse. Toetasin seina vastu ja proovisin mitte millelegi mõelda. Midagi meenus. See, kuidas õpetaja mulle tüdrukute vetsu järgi tuli. Viis mu klassi tagasi. Vastama. Nii ma siis kõigi ees veerisin. See, kui väga ma seda teha ei tahtnud, tegi asja nagu magusamaks. Nii jumalast kihvt, et selles nii koba olin. Et ma nii püüdlikult seda alandust vältida proovisin. Nagu ma ei oleks ise tahtnud parem olla. Nagu ma poleks iga jumala päev harjutanud. Nagu mul oleks julm kasu sees olnud, et ma ei oska. Ja kõigil oli kohe nii lõbus.
Miks on inimestel nii mõnus, kui teisel läheb halvasti?
Nägin öösel unes ennast. Kaameramees-mina olin enda toas. Tõstsin tekiääre üles, et magama minna. Leidsin eest enda. Nagu päris mina. Aint pisem ja armsam. Natuke lainelised-lokkis ilusad juuksed. Ta naeratas kergelt. Suunurgad tõusid natuke. Õnnelik-armastavalt. Unine oli. Tegin talle musi ja pöörasin ka magama. Me ei rääkind ega midagi. Ta lihtsalt oli seal. Nagu kõik oleks nii nagu peaks.
Enda unes nägemine tähendab halba, aga tuttava inimese suudlemine head. No ma ei tea. Ennustas nulli? Sümboliseeris seda, kuidas mu kest ainult tööl käib? Kuidas mu hinge väljaspool seda kodu näha ei saa?