Kui Teofrastus ära suri, mõtlesin, mida temaga teha. Leinas oli soov paljaste kätega auk kaevata ja ta sinna istutada. Ja koha peale magama jääda. Talvel, Ellu? Hmm, siis vist mitte. Põletamisel mõte peaaegu ei peatunudki.
Hakkas otsast juba kuivama
ja mulle meenus, mida ütles Mai-Liis. Ta ütles, et kui meie teod ära surema peaksid, siis kuivavad nad sealt välja ja kojad jäävad alles. Saab riiulile panna ja värki. Naersime.
Nüüd olen dead serious ja panen Teofrastuse laiba Pantsi kingitud kaktuse potti hängima, et ta välja kuivaks.
Miks?
No, plaan on umbes selline:
Iga päev võtan Teofrastuse kätte ja kahetsen. Emotsen taga üks päev laua ääres ja silma hakkavad pintsetid. Osa, mis teokarbist näha paistab, tundub ülikõva. Kinni naksates tunnen, et see on välimusest hoolimata väga pehme, välja tuleb kollakat löga. Visuaalselt on mulle kõik okei, aga ta haiseb hullemini kui ükskõik mis korjus või pea, mis issil kuskil kunagi roiskunud on. Eraldub kojast üllatavalt kergesti. Teen armastavalt Teofrastuse ülirõvedalt lehkavale lägalaibale, mis kojast välja tuli,
samasse kaktusepotti haua. Vaikne leinaseisak. Koda ahju otsa päevaks. Võime alustada. Kuna mu isa on jahimees ja paneb igasuguste loomade koljusid alustele, siis viisin Teofrastuse talle näha. Tema teab raudselt, mida karpi valada, et see tugev jääks. Vaatab koda, seirab mu joonist. Hakkab asjalikult selgitama: "Mhmh, mine tuppa. Seal on see kollane klaasustega kapp, mine selle juurde. Seal ülevalt teisel riiulil on pruun karp. Võta see. Tee lahti. Ja pane oma tigu sinna."
Sellega lõppes jutuajamine. Olen mures. Mu isal on seal karbis igasugused teised teokarbid. Ta natuke kogub neid. Vist võttis Teofrastuse mult endale :S
No comments:
Post a Comment