Räägime juttu. Kuidas Sul läheb?

Pole kuigi jutukas viimasel ajal olnud. Ega Teie ei räägi ju ka palju. Pole hullu, Simmo. Ma oleksin iga kell pigem vait, kui möliseksin ja ajaksin kiusu. When I have nothing to say I keep my mouth shut. Peamiselt käingi ainult tööl ja eksisteerin. Mul on odav teomaania peal. Käin metsas karpe korjamas. Sellest kuulete veel, ma usun. Ja proovin veel joosta ja võimalikult normaalne inimene füüsiliselt olla. Olengi oma otsustele vaikselt üksinda kodu ja bussijaama vahet sisse sõtkudes jõudnud. Vabalt võetud aasta on selles mõttes vilja kandnud: tean kindlalt, et tahan minna füsioteraapiat õppima. Tartu Ülikooli. Meil üks idanev plaan ühe sõbraga on. Sinna kolimisest jne. See oleks super ja imeline ja megakihvt, kui me selle ära teeme.
Võta muga ühendust. Või kirjuta blogi, ma naudin seda väga.
Olen enne ka öelnud seda, aga mainin uuesti: mul on praegu mugav. Natuke igatsen seda vaimset valu, mis kaasneb sellega, kui pead mõtlema, et kuidas küll söögi lauale saan või mingi töö koolis ära teen. Keskkool oli midagi, mida PIDI. Ülikooli tahan ju endale ise. Ma ei jõua ära oodata. Ma armastan selle sodiks noh. Oleksime näljased tudengid. Nii ilus.
Ideaalis oleks nii:

1. Õpin TÜ-s oma ametit. 
2. Töötan samas haiglas samas osakonnas, kui minu superkirurg on jumal. Sest see on koht, kus magic happens. 
3. Ja hiljem peatuksin ka Haapsalus ehk. Seal ka püss taastusravi. Pluss, Haapsalu on alati väga kutsuv olnud. 

Selline hästi laiades raamides plaan siis. Muidugi ei jätaks pooleli äriprojekti, mis ka nii ever-so põnev mulle on. Selleks käin praegu ju ka oma vaimselt väga stimuleerival tööl. Mõni päev tahan lihtsalt läbi silmade oma aju välja kistuda. Ülivastik. Täna nägin vaeva, et Raplamaa inimestega ebaviisakas poleks. Üks munnim kui teine. Ausõna :D Suurema osa suudan ma nüüd juba maha rahustada ja nõusse rääkida, aga inimeste esimene reaktsioon on ikka: "eieieieieieieieieieieiei, maaaaa ei tea, ma ei taha ikka midagi vist kindlasti." Või "ma olen niiiiii vana" Varsti tulen ära ka. Kui täditütar ära tuleb ja T minuga kuhugi hullumeelsele tripile tahab minna, olen läinud. Pants ütleb umbes iga tööga seotud loo peale: "Millal Sa juba ära tuled???" Ma polnud vist ametlikult töölgi, kui ta seda küsima hakkas.
Lahkame mind. Vaimselt-füüsiliselt-emotsionaalselt. Nii on kõik selge.
Vaimselt.
Ma olen valmis. Ma tahan minna ülikooli, ma tahan kodust minna kuhugi virelema. Ise midagi saavutada.
Füüsiliselt.
Minusse pole päris harjunud igapäevane füüsiline soov ja nõudmine trenni järele. Jumaldaksin seda, kui selline asi mus eksisteeriks. Aga proovin päris jooksmas käia. Üldiselt valus pole, kui sörgin. Aga mõnikord on ka. Tugevamaid lihaseid vaja, tähendab. Peab sellega enne vist vaeva nägema. Ujuda või lihaskorsetile mõeldud harjutusi siis. Ei suitseta. Ei joo tihti. Eriti süüa ei jõua. Kaks söögikorda tuleb päevas ikka ära. Tavaliselt 3 või nii. Küüsi ei näri, viilin ilusti :D Juuksed püsivad peas, hambad ei valuta. Edevus hävitas varbaküüsi aint - paar tükki tulid lihtsalt ära, kui mina arvasin, et väga hea mõte on enda valutaluvus proovile panna. Nägin, kas teate, väga hea välja nendes kingades ;) Ja pidasin vastu. Ainuke reaalne jama ongi seljaga. Aga kauaoodatud distsipliin ajaks ka selle korda. Loodan.
Emotsionaalselt. 
Selle surun ma ikka maha. Palju aint jaksan. Vaevatud? Üksildane? Kodu/pere ja loodus ja unistused hoiavad mu koos, aga näiteks see töö tahab mõnel hetkel nutma või laamendama ajada. Muidugi ma ei tee seda. Üks poiss koormab mind pidevalt oma hüpernegatiivse ellusuhtumise ja tähelepanu nõudmistega.

Aga olge mureta. Peale minu enda ei röövi miski mu und. Magan hästi ja sügavalt. Kõik on  korras. Põnev-korras.
Nii, aga enough about me. What do YOU think about me? ;D