Raamat ise peab Sulle meeldima. Olema soe ja kallis.
Olen juba mõnda aega ringi käinud, et omale just õige leida. Võtnud issilt saadud 10€ kaasa, läksin poodi. Esimeses poes, kuhu sisse astusin, vahtis ta mulle näkku. Kõige ilusam pisike kaustik. Check!
Läks kenasti kokku mu kampsuniga. Aga oli veel uskumatult ideaalsemat värvi.
Kükitasin riiuli juures ja leidsin, et ta tühjade lehtede peale oleks mõnus joonistada. Tõmbasin sõrmedega üle valge paberi ja otsustasin teise samasuguse osta. Kingiks. Kahele kaustikule lisandus veel üks pehme-pehme harilik pliiats. Kingi saaja on nimelt superpro varjude ja heleduste-tumeduste joonistamisel. Ta ise ei saa sellest muidugi aru. See ajab mind närvi. Kui mina hõõruks oksatükiga koerasita lõuendil laiali, kiidaks ta seda. Aga enda annet ta ei väärtusta mitte üks raas. Kõige rõvedam omadus maailmas. Loodan, et see kaustik parandab olukorda. Veel oli seda kingitust vaja, sest ta tahtis muga ühel päeval rääkida niisama ja ma läksin selle peale odavalt kettasse ja ütlesin, et ta ajab mu hulluks ja et ta ei või muga rääkida enam. No, aga ega ma ei tahagi rääkida kassidest ja joomisest ja menti sattumisest ja kuidas kõik alati-kunagi perse läheb/ei vea. Siiski tundsin end halvasti. Lisasin pisikese roseti ja panin selle töö juures ta tooli peale. Läksin puhketuppa, kus kõik olid. Ma olen selles mõttes megaleim kingituste/üllatuste tegija, et ma hakkan naerma "põhjendamatult" ja kibelen kuidagi vihjeid andma. Hoidsin tagasi. Talle meeldis.
Okei, tsau. Ma lähen kleebin oma unistuste raamatusse ühe ideaalse abielu ja karja andekaid lapsi.
No comments:
Post a Comment