Kristoiffersen

Pageviews yesterday

0

 

Flag Counter Views

Yesterday: 102

Beats the mother fuck out of me.

Täna kirjutasin alla töölepingule. Tähtajatu. Saan lahkuda, kui soovin, aga pean olema sellest teatanud 2 päeva varem. Ja ma ei tohi rääkida, mis seal toimub, kuidas meil asjad käivad ega klientidest. 

 

Aga mul on kihvt uudis ka. M-L käis ja tõi omale veel ühe aafrika hiidteo ja mõtles, et võtab mulle ka ühe, et Teofrastus üksi ei peaks olema. Ja nüüd mul ongi tema juures ootamas järjekordne tigu. Igavene pirakas pidi olema. Jama, et Teo ära suri :D See pidi hästi sõbralik ka olema, äkki ei igno mind nagu Frasti seda tegi. Kui nende korterit tšekkima satun, võtan Kristoifferseni endaga koju kaasa :) See on ka armas mõte, et Kristoiffersen ja Teofrastus on ühest ja samast isendist ühel ajal tekkinud. Seega nad on nagu kloonid. Lihtsalt Kris pidi oluliselt sõbralikum ja suurem olema. 

★awesome★

Kell on 3:36 öösel. Hommikul? Arvatavasti on praegu päiksekiir sellepärast olla, et ärkasin enam-vähem enne kahte. Päeval. Ei jõudnud bussile ja jäin tööle peaaegu hiljaks. Peab ikka musirull olema, et on probleeme poole viieks päeval tööle saamisega :)

Juhtusin Rakveres AQVA Spa juurest mööda jalutama ühel päeval ja seal on mingisugune söögikoht kohe üle tee vastas. Kebab või midagi. Point on selles, et tal olid tähed kahel pool.
"Haha, hea Hesburger oled sa!!" :D
Sest silme ette lõid kohe Hesi sildid ja logod.

Jäin tõsiseks ja leidsin, et ma olen ikka üks megafeil ajupesutibu küll: ★awesome★!!!
Itsitan. Kui Hes nii mõnus poleks, ajaks kettasse küll. Tihti on nii, et värvid ja kujundused, mis enda meelest ise kokku oled pannud, on kuskilt reklaamist subliminally tulnud. Hesi ma ei jõua, aga aeg-ajalt tantsida saan: vahetasin nime ära.

Täna pidin inimestele tõsise häälega pakkuma toodet nagu AlfaVit. Pane rõhk, kuhu tahad, ikka tunne, nagu soovitaksid kliendile eriti tasemel tuppe :)
Muidu oli kena päev. Eriti ei pahandanud muga keegi. Feikhääl on hakanud ka üle minema. Sain ainult 3 tellimust, aga see katab mu sõidukulud, seega ei kobise. Nagu saaks koolis käimise eest palka. Üks tüüp töö juures on hakanud silma paistma. Esmapilgul tundub suvaline, aga kui ta fliisi alt üht tätoveeringut sipsu näha oli, hakkas arvamus temast paisuma. Pausi aja mainis, et tal on see aasta juba mitu korda traumapunktis käinud. Korra pimesoolega. Korra. Pimesoolega. Olen välja snaipinud selle, et ta väga ei taha vist elada või usub millegipärast, et tal on vaja kannatada. Sest ma pole kunagi laivis nii armilist vasakut ja nii ilusat siledat paremat kätt näinud. Loodan, et tal kaob see vajadus ära. Mingid interventionid on selles mõttes nõmedad. Inimene peab ise üle saama.

Ootan suve. Eelmine oli nii ilus.

Käisin osta.ee-s monokinisid

otsimas. Üks must oli, aga ma tahan värvilist. Näeksin selles super välja, sest olen juba praegu mõnusalt nälgind.

Suveks olen modell valmis :P

Usun, et leian ka sellise. Muidugi tohib Hea Lugeja mulle ise õmmelda, osta ja/või saata :) Kõigega on nii: mul läheks veel vaja uut mobla ja kaamerat.

 
Tänaseks vist aitab. Vabandust, tahtsin öelda "praeguseks".
Kummaline, et täna ei teinud väljas ühtegi pilti, aga kui üks teine päev jäi fotokas kiirustades maha, ajas seda märgates iiveldama ja nina läks seest ülevalt valusaks.

Aitäh Teie aja eest, ilusat õhtut ja kõike head!

Sokid.

-he's a cold one and it hurts me so
It's a dark path and a heck of a toll
And -he could kill me just like -he did before

Rääkisin täna ühe noormehega. Ta on üks kahest:

1. kas ta ongi alati megavaikne olnud (ja ma pole seda lihtsalt tähele pannud)
2. või teda enam ei huvitaks, kas ma elan või suren. 

Nii me olime - mõlemad vait - ja ma kaalusin, kas öelda talle, et mul on ta sokid jalas või mitte. Arvasin, et see oleks vist liiga kohatu ja veider. Seega ma feikisin, et mul on nii palju tegemist ja ma pean minema. Kuigi! Mu jaoks oli kohutavalt huvitav, et hommikul vaatasin seda sokipundart mõttega, et nojah-ainuke-asi-mis-mulle-tast-jäänud-on-on-need-ta-sokid ja tõmbasin nad nostalgiahoos? jalga. Nagu võluväel juhtusimegi nüüd rääkima.
Ma praegu mõtlen, et ei anna talle neid kunagi tagasi. Kannan nendesse augud sisse ja käin nendega porilompides ja kupsu panemas. Lasen neil kuivada ahju otsas ja oksa peal lõkke ääres. Panen need eraldi jalga, kui teise poisiga oma lemmikfilme vaatan. Jalutan rannas. Joon šampat. Söön jäätist.
Tead, mida ma veel teen?

Ma lähen ja KRUIIISIN nendega.
Ma lähen ja kruiiisin nendega nii kõvasti, et Sa ei saa ise ka aru, mis Sul viga on.

Born to be Aavosome

Ellu: "Kas issi ei pahanda, et vaheaja viimasel õhtul koduseid ülesandeid teed?"

Aavo: "Issi ei pea teadma." :)

Ajan kiusu: "Tahad, ma kutsun issi?"

Aavo külmalt: "Tahad, ma tapan Su ära?"

Ahh, what a lovely child. Einoh, muidugi naersime ja lollitasime.
Viimasel ajal olen ennast tihti leidnud mõtlemast, et Aavo on ikka kingitus küll.
Emme ütleb täna muu hulgas, et kartis mõni päev tagasi, et on rase. Minul läks sel hetkel kõik aegluupi. Selgitab. Talle muidu ei meeldi oliivid pastakastes. Tuli koju ja sõi kaks purki oliividega pastakastet ära. Ja enesetunne oli üldse imelik. Vahin teda tardunult, et ta, PALUN, jõuaks osani, kus selgub, et see oli valehäire. Kui ma nii 10aastane olin, ütles ta samamoodi köögis, et btw, kiisu, ma olen nüüd rase. Ei osanud reageerida, olin siis ju kõige pisem - ei teadnud, mida see tähendaks.
Aga see oli selline kole aeg. Ma tahtsin, et emme ja issi lahutaksid, sest nad piinasid teineteist ja see piinas meid. Nad ei olnud eluga rahul, nad karjusid.
Stopp. Ma ei taha, et jääks mulje, nagu mul oli sitt lapsepõlv.
Mul oli super lapsepõlv. Me olime ülivaesed, jah, ja see tekitas pingeid, aga meil oli väga turvaline, saime päevad läbi mängida-joosta. Olime eemal halvast ja koledast. Emme kallistas ja viis kaasa lauta loomade juurde, koristasime koos kappe ja riiuleid. Kuradi põnev oli. Tegime kringleid ja pirukaid. Issi lasi vaadata, kuidas loomi lõhki lõigati ja rääkis uskumatuid lugusid. Käisime metsas ja näppisime putukaid-lilli. Aastad möödusid. Ja nad kaks ei talunud teineteist peaaegu üldse. Õnneks juhtus nii, et ema kõhuga kasvas ka kõik hea. Issi ja emme leidsid koos, et uue lapse tulekuks peaks remondi ära tegema. Terve suve sai sellega tegeletud. Fun-fun-fun! Kõik tiirlesime selle kõhukese ümber. Oli detsember. Aavo tahtis sündida. Ema tahtis Robinsonid lõpuni vaadata. Juba siis sai meie kangekaelne noormees oma tahtmise. Nagu issi oli teinud kõigi oma lastega, pani ta emmega arutamata nime ära. Avo poeg Aavo. Issi silmad särasid uhkelt, kui poisile näkku vaatas. Kaks paari nii samu silmi. Nüüd, üheksaaastasena, käitub ja räägib ta ka nagu issi. Hästi kiire ja terava mõistusega. Äkki oli kõik sellepärast nii halb, et venna oligi puudu? Nagu emme ja issi oleksid teda endalegi teadmata oodanud ja see tegi nad rahutuks ja vihaseks.
Emme on hiljem ise ka öelnud, et ei taha mõeldagi, mis oleks meie perest saanud, kui vennat poleks juhtunud. Aavol endal pole sellest vist aimu ka, kui suuri asju ta juba emme kõhus korda saatis. Mõelda vaid... üks väike pisike beebi tuli ja hoidis meid kõiki seitset nii kõvasti enda ümber.

Aruandekohustus

Aruandekohustus on super omadus juhul, kui midagi saavutada tahad. Näitab objektiivselt, mida teinud oled, et oma eesmärkide saavutamisele lähemale jõuda. Peaks tegema graafiku või tabeli, kuhu kanda numbreid. On see siis loetud raamatute, uute klientide, kõnede, joonistatud piltide vms arv; kogutud raha või sissesöödud kalorite hulk. Midagi selgesti mõõdetavat.
Kahjuks "AGA MA NIII TAHAN SEDA" ei loe, kui puudub tegevus. Muidugi on super, kui oled kirglikult pühendunud. Lihtsalt fakt on see, et midagi ülisuurt ei tee keegi teine su eest lõpuni ära. Tuleb panustada. Tuleb olla vastutav enda eest. Ja aruandekohustus aitab sellega. Selguse mõttes: see kohustus ei ole kellegi teise ees (peale sinu enda).

Kes mind mõnda aega juba teab, on ehk märganud, et igasugune statistika on mulle südamelähedane. Eile sain rahakoolis (supermugav koht, kus pere eelarvet pidada)  ka asjadest normaalselt aru. Enne ei jaganud matsu liikide ja kategooriatega. Lükkasin edasi sellega tegelemist, aga kui ma nüüd natuke süvenesin, sai see ilusti selgeks. Väga hästi koostatud süsteem :) Kandsin kõikvõimalikud kulud sisse ja vahtisin seal tükk aega diagramme ja tableid. Lugesin raamatut Väikse hääle taltsutamine õhtul peale, mis viis selleni, et täna tegin oma soovitatud tegevuste jaoks graafiku. Harjutasin ja proovisin erinevaid värve ja märkimisviise.

Järgmiseks kuuks mõtlesin välja kõik, mida mõõta vaja/oleks võimalik. Ülejärgmise jaoks selgub arvatavasti, mis puudujäägid praegusel on ja kuidas saan seda täiustada.
Hirmus hea tunne, kui ei jahi KOHE täiuslikkust. Üldiselt lasin idee üle, kui teadsin, et ma ei suuda kohe superpöörfi olla.

Go crazy! Usu, et unistused on saavutatavad ja pürgi nende poole hirmu ja häbitundeta.
Tee vigu! Ära ürita kohe olla parim. Alguses on normaalne feilida. And then some :)
Have fun! Misiganes juhtub - naerata. Reaalselt on see ainuke asi, mida keegi ei saa Sult ära võtta. Ainuke viis sellest ilma jääda, on see ära ANDA. Tunne rõõmu, ole mänguline.

izvinite!

...on uus lemmiklugu :)
Aruandesse läheb see nime all "võõrkeelne". Tundub nagu upgrade. Sest enne ei tahtnud üldse inimesega rääkida, et aruandesse saaks lõpliku märke kontakti kohta panna. Nüüd sobib ka see, kui pean ütlema ainult dasvidanja. Võimalused on tellijad, ei, vale(number ei ole kasutusel), võõrkeelne ja olemas. 2 down, 3 to go.

Täna on naljakas ilm: küll paistab päike, küll möllab torm. Tee on ka hea rõve, kardan selgroogu pooleks raiuda. Eile kukkusin nagu vanaeit. Loe: üliodavalt puusa peale ja vedelesin seal paar hetke, et aru saada, kas peaks kohe lihtsalt kiirabi kutsuma. Täna olen targem: 

Eile olid mul musta värvi püksid. Ka megaarmsad. Miks ma seda mainin? Läksin täna bussi. Juht vaatab mu pükse ja ütleb: "Sulle sobib punane paremini kui must ;)"
Naeratan: "Aitäh!"

Ilus on näha lippe pooles vardas. Meeldib, kui austust avaldatakse ja meeles peetakse.

Paar inimest ei ilmunud suvalt tööle. 3 tavatöötajat oli kohal. Muidu on meid ~8. Täna saan 3 tellimust. Natuke sõimata-riielda. Sain ka täitsa okeilt suhelda. Rääkisin töökaaslastega tavalisest rohkem juttu. tegin pahandust. Olin nii näljane, et kohutavalt paha hakkas. Värisesin ja värki. Elu lõpuni hoian pahandusest vist eemale.
Boss tuleb enne päeva lõppu. Ütleb: "Enne kui ülevalt vaadatakse, et Sul nii sitad tulemused, annan siin teise ülesande. Tutvu nende materjalidega esmaspäevaks."
Pean müüma asju, mis pole inimesele sobinud. Uuesti. Ja suuremas koguses. Tehtav?

Living for the weekend.

Number ei ole kasutusel...

...is music to my ears. Tore muidugi, et kõige rohkem meeldivad sellised kõned, mis ei saa aset leidagi. Way to go! 

Olin siin vihane, väsinud, frustreerunud, pahane, solvunud. Nagu midagi oleks tõeliselt valesti.

MIS siis? Istusin maha ja jäin sellele mõtlema. Sügavuti. Konstruktiivselt.

• Muidugi on mulle see nõme, et Paat ära läks. Seda ei saa ma muuta ja ei taha ka, sest see on ülivinge, et ta selle nalja ära tegi ja siit minema keris. Täpselt nagu ütles. Tema tegemisi saab jälgida muidu siin. Kui ta ära läks, jäi meil üks ülisuur issue poolikuna õhku. AGAMIDATEGITETEIESELAJAL???? on mu sees ja ei saa rahu. Üks. Kõik ignovad teemat, seega pole mul aimu ka, mis lahendus oleks.
• Oluliselt rõõmsaks ei tee, et inimene, kes on mu hea sõber olnud isegi kauem kui Paat, mind konkreetselt väldib. Kõige rohkem meeldib see, et ma ei tea, mis selle põhjustas. Kaks. Esimene reaktsioon, mis mu aju välja pakkus, oli sa-peaksid-rohkem-valetama-ja-feikima-keegi-ei-saa-ju-rahul-olla-SINUGA. Õnneks olen hakanud märkama, et esimene reaktsioon on mingi mutant-baby, mis on koledate elukogemuste ja ebaadekvaatesete nõuannete räpane love-child. Lahendus? Kust ma tean? Soovin talle palju õnne sünnipäevaks, kui tuleb. Ja loodan, et tal läheb hästi elus.
• Mul ei olnud hetke ka, et Anuga normaalselt RÄÄKIDA. Kolm.
• Olen töö juures hunnik feili. Neli. Õpin või ei õpi. Olen viisakas või ei ole. Kiirustan tekstiga või mitte. Ma olen seal õppinud palju konkreetseid asju, mis peaksid soodustama seda, et saan tellimuse. Ma tahaksin sellised omadused ja oskused omale külge kasvatada, et see tuleks mul mugavalt ja automaatselt. See nagu point ongi, miks ma seal käin. Ainuke asi, mida ma olen omale külge kasvatanud on üldine arvamus inimestest, kellel on lauatelefon. Ja see ei ole hea. Ma ei taha kellelegi pettumust valmistada. Tahaksin SA10+'i ja kiita. Aga ma pole seda väärt ja ma pole seda välja teeninud, sest ma ei oska niimoodi inimestega suhelda. Lahendus? Harjutan rohkem ja teen nii hästi, kui suudan. Pean vastu 3 kuud või päevani, mil mind lahti lastakse, või Udo töö juures vaba koht avaneb.
• Kulutasin konna suust (the official photography trust) oma 10 EURi ära. Nüüd saan omale kaamera tinistada. Ja sama tehnikaga filmirullidest fotod saada. Viis -no money. Lahendus? -Kuskilt kuidagi saab, kui vaja on?
• Ma ei taha seda külma ja odavat ilma enam. Mul on kogu aeg külm, mu spinaalkanal streigib iga kod, kui selline vesine külm-tuuline ilm tuleb ja mul on sellest lihtsalt kõrini. Viis-kuus-seitse. Need on asjad, mida ma ise muuta ei saa. Receive the Power of ESTONIANS!: odava sita ja piina talumine :) 
• Aega pole söömiseks, magamiseks, blogi jaoks ega pildistamiseks. Ma ei saa käia üritustel ega inimestel külas. Riided tuleb ka hetkega valida. HeXXXi sõnadega: you need to plan your time better. Jah, olgu, aga ma teen asju, mida ma tahan ja neid on ühe päeva jaoks piisavalt, et mul on kõige jaoks ülivähe aega. Sucks ass. 8kordselt. Quit job&marry rich :)
• A. Ma ei tea. Ma tõesti ei tea. "All in due time, Arthur!"? 9ja10

Nojah, selge, nüüd lähen eluga edasi ja olen normaalne.
Kuni mured ja probleemid mu meeled taas ähmaseks teevad ja sisendavad, et kõik ongi halb. Aga ei ole ju. Siis tuleb jälle oma asjad läbi mõelda. Ja naeratada.

Anu-kiisu on tagasi!

Kõik läks nii, nagu eile öösel arvasin: magasin küll natuke sisse, aga rongile jõudsin; seal rääkisin endise klassivennaga juttu, Ülemistel tulin maha; leian lennujaama, kus loen raamatut. Värisen ärevusest ega suuda kaua lugeda. Tulevad Pants ja venna. Ilmub Anu teine perekond. Siltidega ja puha, naljakas kamp. Hästi fun on. Andsid ühe sildi mulle ka pihku. Seisin ja naeratasin. Arrivals'i uks avanes ja nägime Anu ja Jaanot. Kiisu kallistas mind otse kohe üle tõkke, mis inimesi Arrivals'ist välja juhatab. Kõik vihhjuu!tavad ja kallistavad. Silmad tulevad pisaraid täis. Neelan mälestuspilte ta liigutustest ja ilmetest. Umbes, et kui uuesti peaks ära minema. Sõidame kõik lõunatama ja esimest korda laivis muljeid kuulama.

Saan umbes tunni tema läheduses aega veeta, pidin bussile minema. Ja nagu ideaalis ette kujutasingi, viis Anu üks sõber mu bussijaama ära :)

Bussis

jään magama, sest öösel sain ainult 20 minutit magada ja seda ka ajast, mil pidin juba rongi poole liikuma.
Tööle jõuan 5 minti enne kõnede tegemist. Üldiselt tuleme varem kohale, räägime juttu, elame sisse ja poolest hakkame kõnesid tegema. Lohisesin nagu kooli kunagi ja feikisin üliodavalt entusiasmi. Killer uni. Nälg paneb vihastama inimeste peale. Kui boss peaks mu kõnesid kuulama, saan vist noomida. Ma ei sõimanud kedagi, aga ütlesin ühele naisele: "Jah, ma kuulsin Teid juba esimesel korral." Seda mitte enam kõige soojema häälega. Samuti on mu ilusat-õhtut-teile-ja-kõike-head! ülifeigiks muutunud. Nagu ülepingutatud. Kui mulle keegi sellise hääletooniga seda ütleks, loeksin küll välja, et need sõnad tähendavad tema jaoks midagi muud. Saan 3? tellimust. Ei mäletagi, SA oli odav, sittagi pappi ei tulnud. Kui ma teeksin seda tööd eesmärgiga raha saada, oleksin närvihaige valmis.
Sõidan kõju, Kadrinast tulevad peale ema ja vend. Räägime juttu. Ma solvun ülimalt, sest on umbes 2 asja, mida ma ei suuda taluda ja without fail mind iga jumala kord kettasse ajavad. Sellistel puhkudel ei loe isegi see, kas olen näljane ja väsinud. Situatsioon pole oluline. Jõuan koju, vedelen voodis. Emotsen, et oma viimased 10 eurot ühe päevaga transpordi peale kulutasin. Vajun kiirelt magama. Täna/praegu ei loe ennast puhanuks, sest mind äratas kõne, mille sisuks oli megarandom asi, mida ma kellegi eest tegema peaksin. Seega olen juba praegu vaenulikus tujus ja tahan tüli norida. Samuti on nõme see, et enne, kui mu käsi telefoninigi jõudis, ütlesin: "Tere õhtust, mina olen..."
Siis tuli aju juba tagasi: "ma pole ju tööl. nojah"
Tahaksin enne tööd saavutada imelise joobe ja auto alla jääda. Aga arvatavasti loen eeskujulikult raamatut ja jõuan igaks juhuks natuke varem tööle. Oh happy day.

õhk&armastus

Kell on kolm öösel. Vanas kuivainetekarbi kaane sees on terve kuhi tšekke. On poetšekke, on bussipileteid, on lotosid. Keegi tahab pakkuda, kui väga ma tahan sellega tegeleda?
Praegu on moment, kui seda valdkonda häirib takistus... Kellelgi pole aega. Kõik on tööl. Mina, Udo, emme, issi - kõik ära. Keegi ei jõua midagi arvestada ega plaani järgi süüa teha. Kõige reaalsem asi menüüs oli viimasel ajal ÕHK&ARMASTUS. Tõi 22:30 näljasele näole naeratuse küll. Ühel päeval oli antud valik menüütahvlilt kadunud. Tahtsin teada miks. Vastuseks tuli sõbralik "otsa sai".

Mida rohkem aega möödub esimesest tööpäevast, seda vähem ma hoolin.
Enam ei ärka 8. Ärkan 12.
Enam ei vaevu krohvi ega ripsmetuššiga. Hea, kui enam-vähem esinduslikud riidedki selga saavad.

Arvasin, et inimesi häiriks, kui megasuvalt bussijaamas pildistan. Kas huvitab?

Soovisin tööl kena päeva jätku esimese "ei" järel. Praegu juhin kõnesid, kuhu tahan.
Punastasin, kui bussijuht tegi kommentaare nagu "oiii, kui külmad käed Sul on!" Lisas natuke pervo naeratusega: "Tähendab, et süda on soe". Täna andis raha valesti tagasi. Tõi vabanduseks, et jäi mind vaatama. Naersin ja ajasin rõõmsalt sipsu juttu temaga.

Kui lugesin bussijaamas raamatut ja keegi (MA EI TEA; MIS VÄRK ON INIMESTEGA; KES PEAVAD SEISMA PINGI KÕRVAL + MINUL VALGUSE EES. ISTUKS SIIS JUBA ÄKKI????!!! MIKS ON VAJA SEISTA PINGI VAHETUS LÄHEDUSES???) mulle ette jäin, talusin seda viisakalt. Täna istusin lihtsalt teisele poole inimest. Hakkas vist ebamugav, sest tal oli vaja nüüd mujal seista. Score igal juhul.

Saan täna Anu näha.
Kõnnin Kadrina, sõidan rongiga Ülemistele, jalutan lennujaama, loen raamatut, kallistan Anu&Jaanot, saan bussijaama viidud, loksun Rakverre, lippan kontori, teen tööd, vean end tagasi bussijaama, astun bussi ja Ristamäel maha, ruttan koju. Magan.
Hea päev? For sure! Jama aint, et aega ega raha pole, et süüa. Õhk ja armastus, baby :) dream and a drive

love you, bass

Õhtune vahetus on hea asi, sest päeval olen üksinda kodus. Siis saab bassi põhja panna (Y)

Oasis - Don't Look Back In Anger (hooky dubstep remix) 0:41

Panin mussi põhja, bassi ka. Tunda, kuidas see mu kehast läbi läheb... awesome, noh. Tuli meelde, kui Tartus kompuutertomograafiat tehti. See olevat nagu 70kordne röntgen. Ehk nii palju kiiritust nagu sinust oleks just tehtud 70 röntgenpilti. Kunagi sain ühe neuroloogi käest riielda, et olin lasknud endast kahel järjestikul aastal röntgenpilti teha. 2 pilti kahe aasta peale oli palju. Töövarjupäeval öeldi, et kompuutertomograafia lahutab kohe elust 5 aastat maha. Praegu tuli meelde selle pärast, et kui ma seal lebasin ja nad masina tööle panid, TUNDSIN kiirgust. Hästi imelik ja vastik tunne oli. See läks must lihtsalt läbi. Tunda, et miski läheb vaevata läbi mu füüsilise keha... Rõve elamus. Nagu ma oleksin selle vana telekasahina sees. Selline tumehall-must sahin. Minust läbi. Hiljem rääkis üks kutt, et ta on tavalist röntgenikiirgust tundnud ka. Nii tundlik ma vist pole. Sest seal pole ma kunagi aru saanud, millal nüüd pildistavad ja millal mitte.

Bass on oluliselt vingem :)

RiistaMäe ja AlfaVitt

Tööl lähen aina hullemaks. Igas mõttes.
Kui inimene närvi ajab, ütlen ülipsycho sekshäälega: "Suur aitäh Teie aja eest ja ilusat õhtut! Kõike head!"
Kui ta räägib megarandom teemal juba väga pikalt, hakkan hingama torusse nagu astmahaige.
Kui teised suitsetama lähevad, usun, et väga mõnus võiks olla nendega liituda.
Sellises mõttes ka "hullemaks", et SA oli täna 2,5. Pathetic. Tasu selle eest katab vaevu bussisõidu.

Pole kaugel väikeettevõtja soovist SAAKS VAID NULLI. Enne tööd sain kõne vennalt, kutsus Pihlakasse juttu rääkima. Arutasime, kaua ma tööl peaks käima ja millal-kuidas ma selle kõrvalt õigeid asju teha saaksin. Tööl plaanin käia 3 kuud, provided, et mind lahti ei lasta odava soorituse eest :)

Imelik on teha midagi sellist. Fun on muidugi iga kõnega rambivalguses olla: kogu tekst läheb linti, kliendile tuleb anda õigeid vastuseid. Õigesti. See rush on mõnus, kui inimene mu peale karjub ja ma ainult ülirahulikult talle vastata võin. Või pole mul vastust ta küsimusele, aga suu hakkab ise midagi talle ajama. Joome-ennast-vittu-ja-laulame-tänaval-thrillid on ammendanud ennast.

Kainena midagi väga rasket/pingutust nõudvat on oluliselt rahuldavam teha.
Don't get me wrong: ühest heast hullumeelsest läbust ei ütle üks 20aastane ju ikka ära. Mingid parmud asjad on liiga lihtsad, muud midagi. Kas ma olen vana? Või äkki küps?

Sain omale ilusad punased teksapüksid. Imeilusad. Kartsin, et ei lähe jalga, aga olen juba nii palju töö pärast nälgida saanud, et mahtusin kenasti ära. Eriti kihvt on see, et ma mäletan vaevata kõike, mida ma päeva jooksul söönud olen. Umbes nagu põhikooli õpilasel meenutada, kellega ta suudelnud on. Igavesti lahe.

Also, see sai on kõige parema formaadiga mu lunch boxi jaoks. I'm ever so grateful :)

Üle pika aja tuli tahtmine joonistada. Kui Teo ära suri, tegin ka ühe joonise (see on koos suurema looga draftis, kunagi postitan). Aga muidu on kõik kritseldamine-maalindus soiku jäänud. Nüüdki oli see rohkem värvide segamine

ja plätserdamine,

kui konkreetse pildi joonistamine.

Kolmapäeva hommikul saan Tallinna sõita, Anu näha ja kohe tagasi loksuda, et tööle jõuda. Kiisu tuleb Austraaliast tagasi. Väga ebareaalne. Aasta ära olnud juba. Harjusin sellega liiga ära. Loodan, et ma ei võõrasta teda. Ega tema mind. Ütles, et annab oma läpaka, mida seal kasutas, mulle. Ohh, palun ole nii, et kallis-kallis-kallis ei ole oma meelt muutnud.

Vajan und. Ehk näeme.

This Too Shall Pass

Rääkisin msn-is juttu ühe noormehega. Tema alustas, mul on üldiselt pohhui, kes on sees ja kes mitte. Jutuks tuli kohe mu töö. Räägime. Küsib, et mis juttu ma ajan seal siis. Ütlen, et ma võin talle helistada ja telefonimüüja megaametliku häälega seda rääkida. Blokib ja ütleb põhjuseks, et tal on megakõrini kõigist telefonimüüjatest ja ta ei taha, et ma talle midagi pähe määrin. Wtf??? See ei oleks nagu päris kõne. Ma helistaks oma telefonilt ja naeraks pool aega. Arvab siis, et ma lähen tööle, palun bossi, et ta helistaks Tallinna mingile suurele ülemusele, kes andmebaase koostab, et palun-palun-palun lisa see kutt ka sinna ja saada see baas mulle, et ma talle midagi müüa saaksin?
Vastan: "okei."
Ja siis ta arvab, et on okei mulle öelda: "räägi veel midagi huvitavat"
Teen Teofrastust talle (mitte tõmban-su-aju-pintsettidega-välja, vaid ignomode'i).

Sitaks närvi ajab. Nii üksinda on olla.

Aga eks mind on selle eest hoiatatud. Suurte tugevate unistuste ja eesmärkidega inimesed on teistele arusaamatud. Hirmuäratavad.

Mul oli siin 2 parimat sõpra. Kaks T'd. Mõlemad on jumalast kadunud. Paneb enesekindluse vabisema küll, et mida ma valesti teen. Tavalisel päeval veedan maksimaalselt tund aega lähedaste inimestega. Aka, kui koju tulen ja Udo on üleval, räägime juttu ja ma lähen magama. Päeval toitun, kirjutan blogi, panen riide, jalutan tööle, bussisõit, loen raamatut, räägin võõraste inimestega 4,5 tundi, sõidan bussiga kodu poole, kust saab paar kilti koduni läbi metsa minna. Repeat.

Küll ma üle elan. Kaamera kaelas, elan kõik üle.

Colour me grateful

Kõik on müük.

Kunagi käisin ühe väga eduka müügimehe koolitusel. Ta õpetas suhtlemist/suhtumist, rääkis müügist. Ütles asju nagu "kõik on müük" ja "müük toimub kogu aeg ja igal pool". Ma ei hoomanud seda hästi. Pidasin seda liialduseks. Nagu sõna "müük" oleks paha ja odav, mis peab kindlasti rahaga seotud olema. "Ostma" on kõlab paremini. Austusväärsemalt. Nagu keegi poleks inimesele, kes midagi ostis midagi MÜÜNUD. Vastuolu, eks? Aga iga tehing on müük; kõike on reklaamitud. Oled Sa sellest teadlik või mitte.

Üldse on selline suhtumine müüki, et intellektuaalid seda ei tee. Nagu see oleks below them. "Targad" inimesed õpivad ametit ja lähevad tööle. "Rumalad" jätavad ära kõrghariduse ja hakkavad asju müüma. Mul ei ole küll kõrgelt haritud inimeste vastu midagi ja ma ei proovi neid (tulevikus meid) rünnata, aga mina isiklikult müüksin pidem asju kui ennast. Mida kõrgem ja spetsiifilisem on haridus, seda pikemad ja stressirohkemad on tööpäevad. Müüd ennast ja oma aega all day long. Lähed koju, puhkad ennast välja, et järgmine päev kõvemini tööd teha. Sounds GREAAAAAAAAAAT!

Kui täna tööle läksin, võttis venna töökaaslane mu tee äärest peale ja viskas Rakverre Põhjakasse.

Sealt jalutasin oma töökohta. Tee peale jäi Raja pood. Koolis oli kunagi selline hästi ülbe ja POPP tüdruk, kes käis vist mu bussiga ja mulle (kui rotile ja düsleksikust idioodile) ülalt alla vaatas. Ta oli seal kassas. Ülekaaluline ja puha. Vaatas mind sekundi kauem näkku, kui teised müüjad tavaliselt - tundis ära. Ei öelnud mulle tere-aitäh-palun-headaega. Mina ütlesin need kõik. Ta oli vait. Naeratasin viisakalt.
Selline müük on leim. Mul on selliste müüjate vastu ainult selline austus, et waytogo! et sa sentide eest oma tuppe ei müü. Päevad läbi istuda ja korrata "tere-aitäh-palun-headaega"... shoot me in the face, why don't you? Müük, mida ma postituse alguses silmas pidasin, on selline aktiivne ja mänguline. Loominguline ja arendav. Argumenteeriv. Seda saab mõista nii: iga müügikõne, mis ma teen, on müük. Olenemata sellest, kas mina saan tellimuse või mitte. Kas mina müün talle maha mõtte, et tal on seda toodet vaja või tema müüb mulle maha põhjuse, miks ta ostu teha ei saa. Ja nii ma mängin terve päeva inimestega mängu kes-meist-on-parem-müügimees?-mina-või-sina. Üldiselt on ikka inimene, kellele helistan, aga paljud on ka hirmust värisevaid olendeid, kes hüüavad torusse: "eiminaeiteamidagimaeiostakunagimidagimidamullepakutakse," ja katkestab kõne. Default'iga päris paranoiliseks ei tembeldaks, aga ega teistsugune mulje sellest ei jää. Soovitan südamest: have fun with your telemarketer! Paar väljakutsuvat ettepanekut...

• Lase tutvustada KÕIKI tooteid algusest lõpuni, täna ja soovi kena päeva jätku
• Ütle, et ta ootaks hetke ja jäta oma zen (või mis iganes kõnekaart vastuvõetud kõneminutite eest pappi saab) boonust koguma
• Kasuta inimest kui psühholoogi ja räägi talle oma muredest
• Ütle, et Sa eelistaksid, et ta ei kasutaks sõna "toode" oma tekstis (minu skriptis on see peaaegu IGAS lauses ja ilma selleta oleks paras nuss)
• Küsi talt isiklikke küsimusi ja vaata, kuidas ta juttu tagasi Sinule veeretada üritab

Nagu enne mainisin, olin täna tööl. SA tuli 5. See on okei, ma usun. Muidugi tahaks, et oleks 10. Tahaks midagi muud müüa ka. Olulist usku nendesse asjadesse pole, mida praegu pakun. Mõnikord on lausa hea meel, kui inimene ütleb, et ta ikkagi pole huvitatud. Need, kes röögivad ja karjuvad mu peale... Miks minna üliemotsionaalseks nii lambi asja peale? Ma ainult pakun midagi välja, ta võib sellest loobuda ka normaalse inimese kombel. Üks lubas kohtusse kaevata ja teine ajakirjanduse poole pöörduda. Ütlesin, et see on tore ja soovisin kena päeva jätku. Oijah. Mis mul muud teha olekski?

Teate, mis mõte mulle tuli? Kui ma töölt ära tulen, siis tahaks Põhjakasse saada kuhugi. Nende maskott? on KONN! Kas on ideaalsemat poodi? :)

a dream & a drive

Siin ükspäev olin äärel, et kohe jään haigeks. Selline rõve tunne. Siis see, et tööl nii feil oli. Kogu aeg kõlas peas Calebi häälega: "fighting back a fever, mad as hell, give uuuuuuuup!"
Siis peab olema unistus ja eesmärk, sest selleta jäädki haigeks, annad alla ja oled oma asjadega puntras. Kui unistusele lisada veel pealehakkamine, siis oled peatamatu. Sellisena suudad kõike.

SA oli 3,midagi. Megaleim. Bossil oli pohhui. Tegi nalja ja arvutas nagu ikka.

Pausi ajal

sain pooljuhuslikult ühe töökaaslase poolehoiu. Naeratab nüüd mulle ja värki. Muidu on selline tõsine. Kriitiku moodi tüdruk. Üks neiu seal tegi temaga nalja, et oo-kutsud mind külla, vää? ja astus õue suitsetama. Uks läks kinni, ja see, kes minu kõrval istus, et pani talle järele, et sinusugust odavat eite endale ma külla ei taha. Küsisin selle kohta, ta rääkis ja ma vastasin neutraalselt, kuidas ma selle tüdrukuga esimest korda kohtusin. See juhtum kinnitas tema seisukohti. Nüüd küsib, palju tellimusi saanud olen jne. Hea on.
Ma saan muidu kõigiga läbi, aga tema oli alati vait. Oleks võinud samahästi mind vihata ju ka. Aga nüüd räägib juttu ja värki.
Muidugi on sellised asjad tegelt nõmedad: kui inimesel on okei kellestki mulle taga rääkida, siis ta võib ka teistele mind taga rääkida. Kahe otsaga värk. Aga nad ei tea must midagi... pole nagu midagi rääkida.