Born to be Aavosome

Ellu: "Kas issi ei pahanda, et vaheaja viimasel õhtul koduseid ülesandeid teed?"

Aavo: "Issi ei pea teadma." :)

Ajan kiusu: "Tahad, ma kutsun issi?"

Aavo külmalt: "Tahad, ma tapan Su ära?"

Ahh, what a lovely child. Einoh, muidugi naersime ja lollitasime.
Viimasel ajal olen ennast tihti leidnud mõtlemast, et Aavo on ikka kingitus küll.
Emme ütleb täna muu hulgas, et kartis mõni päev tagasi, et on rase. Minul läks sel hetkel kõik aegluupi. Selgitab. Talle muidu ei meeldi oliivid pastakastes. Tuli koju ja sõi kaks purki oliividega pastakastet ära. Ja enesetunne oli üldse imelik. Vahin teda tardunult, et ta, PALUN, jõuaks osani, kus selgub, et see oli valehäire. Kui ma nii 10aastane olin, ütles ta samamoodi köögis, et btw, kiisu, ma olen nüüd rase. Ei osanud reageerida, olin siis ju kõige pisem - ei teadnud, mida see tähendaks.
Aga see oli selline kole aeg. Ma tahtsin, et emme ja issi lahutaksid, sest nad piinasid teineteist ja see piinas meid. Nad ei olnud eluga rahul, nad karjusid.
Stopp. Ma ei taha, et jääks mulje, nagu mul oli sitt lapsepõlv.
Mul oli super lapsepõlv. Me olime ülivaesed, jah, ja see tekitas pingeid, aga meil oli väga turvaline, saime päevad läbi mängida-joosta. Olime eemal halvast ja koledast. Emme kallistas ja viis kaasa lauta loomade juurde, koristasime koos kappe ja riiuleid. Kuradi põnev oli. Tegime kringleid ja pirukaid. Issi lasi vaadata, kuidas loomi lõhki lõigati ja rääkis uskumatuid lugusid. Käisime metsas ja näppisime putukaid-lilli. Aastad möödusid. Ja nad kaks ei talunud teineteist peaaegu üldse. Õnneks juhtus nii, et ema kõhuga kasvas ka kõik hea. Issi ja emme leidsid koos, et uue lapse tulekuks peaks remondi ära tegema. Terve suve sai sellega tegeletud. Fun-fun-fun! Kõik tiirlesime selle kõhukese ümber. Oli detsember. Aavo tahtis sündida. Ema tahtis Robinsonid lõpuni vaadata. Juba siis sai meie kangekaelne noormees oma tahtmise. Nagu issi oli teinud kõigi oma lastega, pani ta emmega arutamata nime ära. Avo poeg Aavo. Issi silmad särasid uhkelt, kui poisile näkku vaatas. Kaks paari nii samu silmi. Nüüd, üheksaaastasena, käitub ja räägib ta ka nagu issi. Hästi kiire ja terava mõistusega. Äkki oli kõik sellepärast nii halb, et venna oligi puudu? Nagu emme ja issi oleksid teda endalegi teadmata oodanud ja see tegi nad rahutuks ja vihaseks.
Emme on hiljem ise ka öelnud, et ei taha mõeldagi, mis oleks meie perest saanud, kui vennat poleks juhtunud. Aavol endal pole sellest vist aimu ka, kui suuri asju ta juba emme kõhus korda saatis. Mõelda vaid... üks väike pisike beebi tuli ja hoidis meid kõiki seitset nii kõvasti enda ümber.