Kõik on müük.

Kunagi käisin ühe väga eduka müügimehe koolitusel. Ta õpetas suhtlemist/suhtumist, rääkis müügist. Ütles asju nagu "kõik on müük" ja "müük toimub kogu aeg ja igal pool". Ma ei hoomanud seda hästi. Pidasin seda liialduseks. Nagu sõna "müük" oleks paha ja odav, mis peab kindlasti rahaga seotud olema. "Ostma" on kõlab paremini. Austusväärsemalt. Nagu keegi poleks inimesele, kes midagi ostis midagi MÜÜNUD. Vastuolu, eks? Aga iga tehing on müük; kõike on reklaamitud. Oled Sa sellest teadlik või mitte.

Üldse on selline suhtumine müüki, et intellektuaalid seda ei tee. Nagu see oleks below them. "Targad" inimesed õpivad ametit ja lähevad tööle. "Rumalad" jätavad ära kõrghariduse ja hakkavad asju müüma. Mul ei ole küll kõrgelt haritud inimeste vastu midagi ja ma ei proovi neid (tulevikus meid) rünnata, aga mina isiklikult müüksin pidem asju kui ennast. Mida kõrgem ja spetsiifilisem on haridus, seda pikemad ja stressirohkemad on tööpäevad. Müüd ennast ja oma aega all day long. Lähed koju, puhkad ennast välja, et järgmine päev kõvemini tööd teha. Sounds GREAAAAAAAAAAT!

Kui täna tööle läksin, võttis venna töökaaslane mu tee äärest peale ja viskas Rakverre Põhjakasse.

Sealt jalutasin oma töökohta. Tee peale jäi Raja pood. Koolis oli kunagi selline hästi ülbe ja POPP tüdruk, kes käis vist mu bussiga ja mulle (kui rotile ja düsleksikust idioodile) ülalt alla vaatas. Ta oli seal kassas. Ülekaaluline ja puha. Vaatas mind sekundi kauem näkku, kui teised müüjad tavaliselt - tundis ära. Ei öelnud mulle tere-aitäh-palun-headaega. Mina ütlesin need kõik. Ta oli vait. Naeratasin viisakalt.
Selline müük on leim. Mul on selliste müüjate vastu ainult selline austus, et waytogo! et sa sentide eest oma tuppe ei müü. Päevad läbi istuda ja korrata "tere-aitäh-palun-headaega"... shoot me in the face, why don't you? Müük, mida ma postituse alguses silmas pidasin, on selline aktiivne ja mänguline. Loominguline ja arendav. Argumenteeriv. Seda saab mõista nii: iga müügikõne, mis ma teen, on müük. Olenemata sellest, kas mina saan tellimuse või mitte. Kas mina müün talle maha mõtte, et tal on seda toodet vaja või tema müüb mulle maha põhjuse, miks ta ostu teha ei saa. Ja nii ma mängin terve päeva inimestega mängu kes-meist-on-parem-müügimees?-mina-või-sina. Üldiselt on ikka inimene, kellele helistan, aga paljud on ka hirmust värisevaid olendeid, kes hüüavad torusse: "eiminaeiteamidagimaeiostakunagimidagimidamullepakutakse," ja katkestab kõne. Default'iga päris paranoiliseks ei tembeldaks, aga ega teistsugune mulje sellest ei jää. Soovitan südamest: have fun with your telemarketer! Paar väljakutsuvat ettepanekut...

• Lase tutvustada KÕIKI tooteid algusest lõpuni, täna ja soovi kena päeva jätku
• Ütle, et ta ootaks hetke ja jäta oma zen (või mis iganes kõnekaart vastuvõetud kõneminutite eest pappi saab) boonust koguma
• Kasuta inimest kui psühholoogi ja räägi talle oma muredest
• Ütle, et Sa eelistaksid, et ta ei kasutaks sõna "toode" oma tekstis (minu skriptis on see peaaegu IGAS lauses ja ilma selleta oleks paras nuss)
• Küsi talt isiklikke küsimusi ja vaata, kuidas ta juttu tagasi Sinule veeretada üritab

Nagu enne mainisin, olin täna tööl. SA tuli 5. See on okei, ma usun. Muidugi tahaks, et oleks 10. Tahaks midagi muud müüa ka. Olulist usku nendesse asjadesse pole, mida praegu pakun. Mõnikord on lausa hea meel, kui inimene ütleb, et ta ikkagi pole huvitatud. Need, kes röögivad ja karjuvad mu peale... Miks minna üliemotsionaalseks nii lambi asja peale? Ma ainult pakun midagi välja, ta võib sellest loobuda ka normaalse inimese kombel. Üks lubas kohtusse kaevata ja teine ajakirjanduse poole pöörduda. Ütlesin, et see on tore ja soovisin kena päeva jätku. Oijah. Mis mul muud teha olekski?

Teate, mis mõte mulle tuli? Kui ma töölt ära tulen, siis tahaks Põhjakasse saada kuhugi. Nende maskott? on KONN! Kas on ideaalsemat poodi? :)