Ma ei mäleta, mis toimus. Tööl oli mul arvatavasti leim. Ma ei ole rahul. Olen seal natuke aega, et õppida asju, mida ma alguses plaanisin, aga see töö on vastik. Sorri, aga mul on tunne, et ma pean olema südametu munn, et seda tööd teha. Käib umbes nii, et kuna olen ainuke inimene, kes selle üksiku vanamammi ära kuulab ja siis ta tänulikkusest tellib seda häma, mida minagi oluliselt heaks ei pea. Meeldib ainult see, et on mõtet ennast iga päev lahedalt riidesse panna.
Koju jõuan 22:30. Isa ja Udo on veel üleval. Ema ja venda pole ikka näinud. Pühapäeva õhtust siis. Räägin isaga tööst ja mainin, et ma ei taha sinna jääda. Kirjeldan, mida seal teen ja mis üldjoontes toimub. Tunnen ennast veel halvemini. Ütleb vahepeal: "Mina sellist tööd ei teeks"
Ma oleksin nagu oma hinge maha müünud. Või suvalisele kummitusparmule bussiraha eest keppida andnud. Täpselt selline tunne. Vaadates, et SA on 8, siis ei tohiks ma sinna kauaks jäädagi. Sain selle 4 päevaga kokku. Ühe päevaga peaks 8 olema. Kuidas ma seda nüüd ühtäkki teha suudan? Äkki lasevadki lahti :)
eeeeeehh :D Milline positiivne lõpunoot :D.
ReplyDeleteõõõõõõõõ...eks Karl läks ka selle pärast ära. Ega see hinge müümine nii kerge asi olegi kui alguses tundub.
ReplyDelete