RiistaMäe ja AlfaVitt

Tööl lähen aina hullemaks. Igas mõttes.
Kui inimene närvi ajab, ütlen ülipsycho sekshäälega: "Suur aitäh Teie aja eest ja ilusat õhtut! Kõike head!"
Kui ta räägib megarandom teemal juba väga pikalt, hakkan hingama torusse nagu astmahaige.
Kui teised suitsetama lähevad, usun, et väga mõnus võiks olla nendega liituda.
Sellises mõttes ka "hullemaks", et SA oli täna 2,5. Pathetic. Tasu selle eest katab vaevu bussisõidu.

Pole kaugel väikeettevõtja soovist SAAKS VAID NULLI. Enne tööd sain kõne vennalt, kutsus Pihlakasse juttu rääkima. Arutasime, kaua ma tööl peaks käima ja millal-kuidas ma selle kõrvalt õigeid asju teha saaksin. Tööl plaanin käia 3 kuud, provided, et mind lahti ei lasta odava soorituse eest :)

Imelik on teha midagi sellist. Fun on muidugi iga kõnega rambivalguses olla: kogu tekst läheb linti, kliendile tuleb anda õigeid vastuseid. Õigesti. See rush on mõnus, kui inimene mu peale karjub ja ma ainult ülirahulikult talle vastata võin. Või pole mul vastust ta küsimusele, aga suu hakkab ise midagi talle ajama. Joome-ennast-vittu-ja-laulame-tänaval-thrillid on ammendanud ennast.

Kainena midagi väga rasket/pingutust nõudvat on oluliselt rahuldavam teha.
Don't get me wrong: ühest heast hullumeelsest läbust ei ütle üks 20aastane ju ikka ära. Mingid parmud asjad on liiga lihtsad, muud midagi. Kas ma olen vana? Või äkki küps?

Sain omale ilusad punased teksapüksid. Imeilusad. Kartsin, et ei lähe jalga, aga olen juba nii palju töö pärast nälgida saanud, et mahtusin kenasti ära. Eriti kihvt on see, et ma mäletan vaevata kõike, mida ma päeva jooksul söönud olen. Umbes nagu põhikooli õpilasel meenutada, kellega ta suudelnud on. Igavesti lahe.

Also, see sai on kõige parema formaadiga mu lunch boxi jaoks. I'm ever so grateful :)

Üle pika aja tuli tahtmine joonistada. Kui Teo ära suri, tegin ka ühe joonise (see on koos suurema looga draftis, kunagi postitan). Aga muidu on kõik kritseldamine-maalindus soiku jäänud. Nüüdki oli see rohkem värvide segamine

ja plätserdamine,

kui konkreetse pildi joonistamine.

Kolmapäeva hommikul saan Tallinna sõita, Anu näha ja kohe tagasi loksuda, et tööle jõuda. Kiisu tuleb Austraaliast tagasi. Väga ebareaalne. Aasta ära olnud juba. Harjusin sellega liiga ära. Loodan, et ma ei võõrasta teda. Ega tema mind. Ütles, et annab oma läpaka, mida seal kasutas, mulle. Ohh, palun ole nii, et kallis-kallis-kallis ei ole oma meelt muutnud.

Vajan und. Ehk näeme.