Sokid.

-he's a cold one and it hurts me so
It's a dark path and a heck of a toll
And -he could kill me just like -he did before

Rääkisin täna ühe noormehega. Ta on üks kahest:

1. kas ta ongi alati megavaikne olnud (ja ma pole seda lihtsalt tähele pannud)
2. või teda enam ei huvitaks, kas ma elan või suren. 

Nii me olime - mõlemad vait - ja ma kaalusin, kas öelda talle, et mul on ta sokid jalas või mitte. Arvasin, et see oleks vist liiga kohatu ja veider. Seega ma feikisin, et mul on nii palju tegemist ja ma pean minema. Kuigi! Mu jaoks oli kohutavalt huvitav, et hommikul vaatasin seda sokipundart mõttega, et nojah-ainuke-asi-mis-mulle-tast-jäänud-on-on-need-ta-sokid ja tõmbasin nad nostalgiahoos? jalga. Nagu võluväel juhtusimegi nüüd rääkima.
Ma praegu mõtlen, et ei anna talle neid kunagi tagasi. Kannan nendesse augud sisse ja käin nendega porilompides ja kupsu panemas. Lasen neil kuivada ahju otsas ja oksa peal lõkke ääres. Panen need eraldi jalga, kui teise poisiga oma lemmikfilme vaatan. Jalutan rannas. Joon šampat. Söön jäätist.
Tead, mida ma veel teen?

Ma lähen ja KRUIIISIN nendega.
Ma lähen ja kruiiisin nendega nii kõvasti, et Sa ei saa ise ka aru, mis Sul viga on.