Ärkan kulleri kõne peale. Pean talle selgitama, kuidas Kadrinast siia tulla. Ajab hulluks. Pole elus näinud meest, kes nii vinguks ja hädaldaks, et peab mägedes sõitma. Kui juba lähemale jõuab, saan aru, et pean ju taga kokku saama. Jalga sukapüksid... kärab küll.
Jätab paki poolde mäkke, vahin seda. Jee rait, kiisu, ma seda vedama hakkan. Õnneks oli ema kelguga juba õues. Ja sibas minu poole. Seepärast kuller vist heaks arvaski selle ju jalge ette jätta.
PAAT; MA SAAN ASFALTI PEAL KÄIA!!!
Täna on tööl okei. Kuna olin juba hommikust saati depressiivne, suhtumine töösse oli tšill ja easy-going: äkki ajavad kohe minema. Boss omas mind paari vea pärast, mida oma kõnedes aeg-ajalt tegin. Võtsin solvumata kuulda ja parandasin ennast. Sain 4 tellimust täna. SA 5.
Hakkasin lugema "Väikse hääle taltsutamist". Pani asjade peale mõtlema. Vaatasin oma olukorda objektiivselt. Võtsin lugu nii: Mida ma soovitaksin Paadile, kui tema oleks minu olukorras. Tegin omale check-listi ja kui igas kastis on rist, siis tulen töölt ära. Päris surra-oleks-lahedam tingimust ei ole. On punktid nagu
- suudan kõne kontrollida/juhtida (ilma, et see oleks freakish ja ebamugav)
- tahan töölt ära tulla
- olen parim müüja (see on tärniga, nõue ei PEA olema täidetud, et lõpuks töölt ära tuleksin)
Üht-teist oli veel seal. Aga üldmõttest aitab see ehk aru saada. Ülim ahistatuse tunne kadus ka õnneks ära, sest ei pidanud kellegagi otseselt manipuleerima. Tore.
Pidin mainima, et mina satun kevadeti täiesti ekstaasi, kui asfalt välja tuleb. Igal võimalusel olen sellel. Ja kui veel see ära kuivab! Kuiv asfalt on... Kevadeti paradiis, kui kõikjal veel lumi on.
ReplyDeleteIn my opinion.
MA KA! Enne, kui Triin minema läks, rääkisime igatsevalt kogu aeg sellest, et saaks vaid asfalti peal käia :D jumalast hea tunne nüüd :P kepslen sellel :)
ReplyDelete