Rääkisin msn-is juttu ühe noormehega. Tema alustas, mul on üldiselt pohhui, kes on sees ja kes mitte. Jutuks tuli kohe mu töö. Räägime. Küsib, et mis juttu ma ajan seal siis. Ütlen, et ma võin talle helistada ja telefonimüüja megaametliku häälega seda rääkida. Blokib ja ütleb põhjuseks, et tal on megakõrini kõigist telefonimüüjatest ja ta ei taha, et ma talle midagi pähe määrin. Wtf??? See ei oleks nagu päris kõne. Ma helistaks oma telefonilt ja naeraks pool aega. Arvab siis, et ma lähen tööle, palun bossi, et ta helistaks Tallinna mingile suurele ülemusele, kes andmebaase koostab, et palun-palun-palun lisa see kutt ka sinna ja saada see baas mulle, et ma talle midagi müüa saaksin?
Vastan: "okei."
Ja siis ta arvab, et on okei mulle öelda: "räägi veel midagi huvitavat"
Teen Teofrastust talle (mitte tõmban-su-aju-pintsettidega-välja, vaid ignomode'i).
Sitaks närvi ajab. Nii üksinda on olla.
Aga eks mind on selle eest hoiatatud. Suurte tugevate unistuste ja eesmärkidega inimesed on teistele arusaamatud. Hirmuäratavad.
Mul oli siin 2 parimat sõpra. Kaks T'd. Mõlemad on jumalast kadunud. Paneb enesekindluse vabisema küll, et mida ma valesti teen. Tavalisel päeval veedan maksimaalselt tund aega lähedaste inimestega. Aka, kui koju tulen ja Udo on üleval, räägime juttu ja ma lähen magama. Päeval toitun, kirjutan blogi, panen riide, jalutan tööle, bussisõit, loen raamatut, räägin võõraste inimestega 4,5 tundi, sõidan bussiga kodu poole, kust saab paar kilti koduni läbi metsa minna. Repeat.
Küll ma üle elan. Kaamera kaelas, elan kõik üle.
No comments:
Post a Comment