Siin ükspäev olin äärel, et kohe jään haigeks. Selline rõve tunne. Siis see, et tööl nii feil oli. Kogu aeg kõlas peas Calebi häälega: "fighting back a fever, mad as hell, give uuuuuuuup!"
Siis peab olema unistus ja eesmärk, sest selleta jäädki haigeks, annad alla ja oled oma asjadega puntras. Kui unistusele lisada veel pealehakkamine, siis oled peatamatu. Sellisena suudad kõike.
SA oli 3,midagi. Megaleim. Bossil oli pohhui. Tegi nalja ja arvutas nagu ikka.
Pausi ajal
sain pooljuhuslikult ühe töökaaslase poolehoiu. Naeratab nüüd mulle ja värki. Muidu on selline tõsine. Kriitiku moodi tüdruk. Üks neiu seal tegi temaga nalja, et oo-kutsud mind külla, vää? ja astus õue suitsetama. Uks läks kinni, ja see, kes minu kõrval istus, et pani talle järele, et sinusugust odavat eite endale ma külla ei taha. Küsisin selle kohta, ta rääkis ja ma vastasin neutraalselt, kuidas ma selle tüdrukuga esimest korda kohtusin. See juhtum kinnitas tema seisukohti. Nüüd küsib, palju tellimusi saanud olen jne. Hea on.
Ma saan muidu kõigiga läbi, aga tema oli alati vait. Oleks võinud samahästi mind vihata ju ka. Aga nüüd räägib juttu ja värki.
Muidugi on sellised asjad tegelt nõmedad: kui inimesel on okei kellestki mulle taga rääkida, siis ta võib ka teistele mind taga rääkida. Kahe otsaga värk. Aga nad ei tea must midagi... pole nagu midagi rääkida.
No comments:
Post a Comment